Aleksis Kivi

• "Öö ja päew: Soome näitemäng ühes järgus". Eesti keelde toim. M. Lillenupp (Martin Lipp). Tartu: Näitlejate ühendus, 1884 (Tartu: Olevik)
• "Kihlus: Ühejärguline naljanäitlus". Tõlkinud A. Prants. Tartu, 1906
• "Kullervo: näidend viies vaatuses". Tõlkinud Gerda Laugaste. Tallinn: Eesti Raamat, 1990
• "Õlleretk Schleusingenis: näitemäng neljas osas". Tõlkinud Endel Mallene. Tallinn: Huma, 2002
• "Nõmmekingsepad: komöödia 5 vaatuses". Tõlkinud ja järelsõna: Friedebert Tuglas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
• "Luulet". Tõlkinud Debora Vaarandi. Tallinn: Eesti Raamat, 1976
• "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Esimene eestikeelne väljaanne: Tartus: Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse toimkond, 1924, palju kordustrükke
• "Seitse venda". Tõlkinud Aivo Lõhmus. Tallinn: Eesti Raamat, 2005

Tsitaadid F. Tuglase tõlkest, leheküljenumbrid Eesti Riikliku Kirjastuse 1955. aasta väljaande järgi.

• Juhani. On võimatu lugema õppida.

Ааpо. Inimesed on selle kunsti ennegi läbi teinud.

Tuоmas. Tuleks selle kallal alles higistada.

Juhani. Ja ähkida. Mul on nii kõva pea!

Ааpо. Kuid kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi. Hakkame peale, muretseme enesele Hämeenlinnast aabitsad ja lähme köstri juurde kooli, nagu praost on käskinud. Teeme nii, enne kui meid kroonu küüdiga viiakse.

Juhani. Ma kardan, et nii tuleb siin teha, ma kardan. Jumal halastagu meie peale! Kuid jäägu see mõte homseks ja lähme puhkama. (lk 22)

• Juhani. Ja-jaa! ega nüüd muud kui kõik kosja ning kõik ühekorraga nagu mehed. Ja-jaa! Issand hoidku meid! Kuid ei aita muu, vaid kosja, kosja! Nüüd oleme paremais rõivais, pestud ja harjatud; kogu meie väljanägemine on ristiinimese moodi: puhas ja otsekui uuesti sündinud. — See teeb mu rahutuks. — Kuid Venla poole! Nüüd on kohane aeg.

Eero. Ja olgu see ka meie õnnepäev.

Juhani. Kelle õnnepäev, kelle? Ahaa! kuis arvad, poiss?

Eero. Kas või meie kõigi.

Juhani. Teisiti öeldes, et ta meie kõigi naiseks tuleks?

Eero. Kas või ka nii.

Juhani. Ära, hull!

Simeoni. Kuidas see, jumala pärast, oleks võimalik?

Eero. Jumala ees pole miski võimatu. Uskugem, lootkem ja armastagem kõik üksmeelselt.

Juhani. Vait, Eero! sest nüüd läheme kosja ja ühes sellega kooli, vöörkotid õlal. (lk 24)

• Timo. Kui oleksime aga plika ette astunud mustas kalevikuues ja kell oleks paisutanud vestitaskut nagu priske sõrrunaeris, võti veel kilksatanud keti küljes ja hõberipatsiga piip hambus auranud, siis oleks, susi söögu! meie ettevõttest tulnud nii mune kui poegi. (lk 29)

• Toukola poiste pilkelaul, lk 32

• Juhani. Kuid ma arvan, et mu armas silmakene juba pisut võtab.

Simeоni. Kuid ei võta mu jalg, vaid valutab ja hõõgub kui tulises tuhas. Mis pean ma õnnetu sellega peale hakkama?

Eero. Heida tarre jõudes ilusti magama ja palu jalasalvi, ning täna siis loojat, kes sind selgi päeval on kaitsnud, "et sa oma jalga vastu kivi pole tõuganud", nagu loeme õhtupalvest.

Simeoni. Ma ei kuule sind, ma ei kuule.

Eero. No palu siis kõrvasalvi ka. Kuid hakka nüüd liikuma, muidu jääd siia vanapagana saagiks.

Simeoni. Mu kõrvad on sinu jaoks lukus, lukus vaimses mõttes. Saad aru, inimene!

Eero. Tule nüüd, muidu on su nahk varsti õrrel, ja päris kehalises mõttes. (lk 71)

• Kuid Juhani hakkas nüüd kogu vennaskonnale salvi keetma. Ta pani vana malmist ilma sangata katla tulele, kallas sinna toobi viina ja segas viina hulka kaks kortlit püssirohtu, kortli väävlijahu ning soola niisama palju. Ja kui see kõik oli umbes tund aega keenud, tõstis ta keeduse jahtuma ning pigimusta kördi sarnane salv oli valmis. Nad võidsid selle salviga haavu, eriti neid, mis olid peas, ja tõmbasid värsket kollakas-rusket tõrva peale. Ja siis pigistasid nad hambad kõvasti kokku ning nende näod kiskusid koledal kombel mustaks; nõnda kõrvetas vägev rohi haavades. (lk 71)

• Timo. Oma pea panen pandiks, et ta, tahab meid türgi usku viia.

Simeoni. Jumal olgu talle armuline!

Juhani. Lõuad kinni, ja silmapilk! Minu pärast jumalat paluda, noomida mind nagu vesiste silmadega papp — see ei lähe. Sest minul on just paras jagu mõistust, kuigi ma pole täis paljast tarkust, nagu näiteks see meie Aapo.

Aapo. Jumal paraku! ei ole ma niigi tark kui tarvis.

Juhani. Puhas tarkus, puhas tarkus! Ja pea nüüd leivaauk kinni, või muidu saad selle sääreluuga vastu koonu pisut paremini kui eile. Seda ma ütlen ja lõpetan söömise, sest minu pugu on täis. (lk 77)

• Mäkelä. Kuid teine küsimus, see lugemise asi, see annab talle kirikuseaduse põhjal ometi mingi voli, mida ta nüüd oma vihas kindlasti teie vastu tarvitab.

Juhani. Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale. (lk 80)

• Aga kui vennaksed olid söönud, vajusid nad õlgedest voodile pikali ja peagi unustasid nad eluvõitluse, mässituina une õrna loori. Magusalt magasid nad ja kaua soojendas neid lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ja söestus. Siis sulges perenaine peldid ja ahjust voolas tuppa magus soojus; selle järel laskus ka perenaine jälle voodisse ning uuesti oli toas üldine vaikus.

Kuid väljas hüples pakane raksudes mööda aedu, põhjatuul lõõtsus võimsalt tähtedest sädeleva taeva all, kust kahvatu kuu muheldes alla vaatas. (lk 143)

• Lauri. Sihukesed mehed! Mis on Jukola Jussi? Ogara peaga kukk, nudipeaga sõnn.

Juhani. Pea silmapilk suu kinni, et mu kõrv teine kord midagi sellesarnast ei kuuleks.

Lauri. "Kellel on kõrvad kuulda, see kuulgu," ütleb Aapo, see Jukola püha Paulus.

Simeoni. Oh sind küll! Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? Kas sina oled Lauri? Sihuke suure suuga hull?

Lauri. Oled ju sinagi Simeoni, see mageda suuga "tere, rabi".

Simeoni. Selle annan sulle andeks, ühtesoodu kogudes, aina kogudes tuliseid süsi su pea peale.

Lauri. Mine põrgusse, seal on süsi!

Simeoni. Jumalakartmatu!

Timo. Otse karvad tõusevad mu seljas püsti.

Laari. Mis see Timo mökitab, see Jukola vesisilmne kits?

Timo. Las olla pealegi. Kitse piim on päris hea. (lk 175, Hiiukivil)

• Lauri. /---/ Ei nüüd midagi muud sedapuhku, ainult et lammas on lahke loom, ei ta puse ega poksi, aga vaat kui härg рääseb valla, ta puseb puud ja kaabib maad ning purskab tulipalavat raba vastu karjase nägu ning naba. Ja siis on jällegi aamen karmauhti! igauks mingu oma sängi, mina lähen vangikongi. — See oli jutlus.

Simeoni. Sihukest jumalavallatust sa oskad, kuid kas sa tulimane ka lugeda oskad?

Lauri. See on alles küsimus: kas papp lugeda oskab? "Mina loen ja laulan veata ega iial keskel peata; nii pikk laulujoru kui lauda vihmatoru." Kuid papp peab rääkima ja mitte laulma. Mina räägin ja väike Eero vastab lauluga.

Eero. Mina vastan, kui aga nälja pärast jaksan. (lk 180-181)

• Viertola. Mis oli teil asja minu koplis, teie vurled? Mis?

Juhani. Püüdsime karu, hädaohtlikku kiskjat, kes peagi nii teilt kui teie härgadelt elu näpistab. Kiskja karu meie tapsime, ja nii tegime isamaale suure, ühise heateo. Kas pole see üldine kasu: hävitada kiskjad, paganad ja pärglid maailmast? Kaaluge seda punkti. Seadus on tugevasti meie poolt, on, kas või mädaneks. (lk 192)

• Mäkelä. Kuid ma olen kuulnud, et siin süüakse liha, nagu oleks aina mihklipäev. Mis liha siin nõnda rohkelt priisatakse?

Juhani. Härjaliha, härjaliha, Viertola härgade toredat liha. Kuid meil pole kombeks just priisata; sööme ilusti ainult nii palju, kui ristiinimese näljasesse vatsa mahub.

Mäkelä. Siis võtsite ometi liha, millega teil, nagu on sõna teie omast suust kostnud, polnud midagi tegemist.

Juhani. Liha oleks muidu mädanenud ja levitanud üle kogu Soome sügelisi ja paiseid, katku ning kärnatõbe. Kuid me päästsime isamaa säärasest õnnetusest. Ja kui te jälle küsiksite, miks me liha oma naha hoidmiseks maa põue ei matnud, — mis oleks küll päris loll küsimus, - aga kui te nii küsiksite, siis vastaksime selle peale nõnda: me ei tahtnud teha nii suurt pattu, et võtta oma isamaalt ja riigilt nii tugevat, rammusat toitu nagu härjaliha, eriti meeles pidades, kuis ka sel aastal on nii mõnigi mees pidanud nagu sikk männi külge närima. (lk 208)

• Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale! Ah! kes oleks seda Simeonist uskunud? Kas seal oligi ta jumalakartlikkus? Kas see on nii paljude liigutavate palvetamiste vili? Kuid ei pea ju selle üle iseäranis imestama. On ju usumeestel, kurb küll, harilikult kange himu viina järele, eriti napsivõtmiseks kapiukse taga. (lk 224)

• Kuid Simeonist ei olnud kõppugi kuulda, ei mitme öö ja päeva pärastki. See pani vennaksed jälle järele mõtlema, järele mõtlema ja muretsemagi, eriti kui viimaks Eerolt tema tõelist seisukorda kuulsid. Sest kui Eero vihatuju oli kahe-kоlme päeva pärast pisut lahtunud, avaldas ta urisedes, kuidas oli Simeoniga lugu linnast tagasi tulles. Ta oli mitu korda kõnelnud mingeist tollipikkustest vennikestest, kes, nagu ta ütles, tuhandete kaupa ta ümber parvlesid. (lk 226)

• Simeоni. /---/ Jah, jõudsime kuu peale, ja saatan viis mu selle äärmisele servale, kõrgele künkale, kus seisis veelgi kõrgem torn, mis ehitatud nahast, saapanahast. Astusime üles torni, tema ees ja mina tema taga, ning kaua astusime mööda ringlevaid treppe. /---/ ja ma nägin kogu maailma piire, nägin Inglise riiki, Türgimaad, Pariisi linna ning Ameerika riiki. Siis nägin mina Suurtürgit tõusvat ja koledalt kõike ära hävitavat; ja tema järel astus see suur sarviline Mammon, ajades inimkonda ühest maa äärest teiseni nagu hunt lambakarja. Nii ajas ja kihutas ta ning kägistas lõpuks kogu maailma ja Ameerika riigi. (lk 231)

• Juhani. Palu jumalat, mu vend, palu jumalat!

Simeoni. Palvetame kõik üheskoos! — Ma olen näinud Lutsifeeruse karvast vägevust! — Palvetame kõik!

Timo. Noh, kui nii tarvis on. Miks me ei või palvetada?

Juhani. See on hale lugu, oh, oi!

Timo. Ära nuta, Juhani.

Juhani. Ma nutaksin verd, kui võiksin; sest me oleme ju elanud nagu koerakoonlased, joonud viina nagu muhameedid ja türklased. Kuid nüüd tulgu sellele laulule lõpp, teist laadi elu peab algama, muidu langeb taeva hirmus viha meie peale nagu raske Tundramägi ning pressib meid põrguni alla. Jaa, jaa, poisse on hoiatatud ennustuste ja imedega, ning me peame ootama kõige hullemat, kui me õigel ajal märkidest õppust ei võta. (lk 235)

• Juhani. /---/ Jaa, jaa, mis on läinud, see on soe suus; kuid siitpeale valitsegu teine viis. — Nüüd oja randa! ja kirvesilmaga tambin ma tuhandeks kägaraks tolle nurjatu vaskeluka, tolle neetud viinakatla, ning viinakoja rebin laiali nagu harakapesa.

Simeoni. Tee nii, mu vend, ja taeval on sellest teost heameel.

Juhani. Mina teen nii.

Ааpо. Milleks hävitada riistu ja asju, mis võime ausal viisil maha müüa?

Juhani. Kuid vaata seda punkti: mis teeks katlaga mees, kellele ta müüksin, millist tervisevett? Sedasama sorti, sama sorti, sedasama põrgususlat, mis on meid endid juba otse hukatuse äärele lükanud, ja samasse viletsusse saadaksin nii mõnegi muu selle katla kaudu. Kuid sellest patust tahan olla vaba, kui kord issanda kohtujärje ette lähen. — Jah, nüüd katel kägarasse ja koda uperkuuti! (lk 237)

• Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?

Lauri. Küll ma tean, mis teen.

Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!

Timo. Ära põrgu pärast!

Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.

Aapo. Juhani!

Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu "Vana testamendi" rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?

Aapo. Taltsuta oma meelt!

Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia! (lk 244)

• Ааpо. /---/ Vaadake: kui me lugeda ei oska, siis on ka seaduslik naine meile keelatud puuvili.

Timo. Jassoo! Kas see nii on? No võtku pagan! Siis peab katsuma, sest selle kunstiga saan enesele vahest tubli eidegi, kui nii hulluks peaksin minema. Kuid kes teab, millised mõtted kord veel poisi pähe tulevad? Seda ei tea muu kui jumal.

Juhani. Kaalume asja põhjalikult: meil on nii kõvad pead. (lk 255)

• Köster. Jah, ma olin teile vali õpetaja, vali ja kõva, tunnistan seda, ning kibedasti olen ma seda juba kahetsenud. Kuid nii sama valjul kombel on kord mind ennast õpetatud, samal sakutaval viisil, jumal paraku! Kuid mida püüdsin ma oma valjusega teie vastu? Teie eneste kasu, teie kasu; teadke seda. Ja olge ka selles kindlad, et selgi silmapilgul, — kuigi mu meel ka pisut jahmatas, et te mulle nüüd nõnda vastu astusite, — et mu hing rõõmustab, kui näen teid praegu tublide meestena ja tean teie tegusid ning võitlusi kümne issanda aasta jooksul. /---/

Juhani. Köster tõendas, et ta meiega just õieti ei talitanud, ja mina tunnistan omalt poolt tema vastu sedasama, ja nii on meie arved tasa, eriti kui ma õigeks võtan, et olime ta üsna puupäised õpilased, kelle kõvade kolude vastu tema kannatlikkuse raudrüü vägisi purunes. (lk 285)