Vukovar

Nimi Vukovar (Vukovár, Valkóvár, Вуковар) tähendab “linn Vuka jõe kaldal” (“Vuko” tuleb Vuka jõe nimest ning “vár” tähendab ungari keeles “kindlust”). Vuka jõe nimi tuleb slaavi päritolu sõnast “vuk”, mis tähendab hunti.

Vukovar asub 20 km idas Vinkovcist ja 36 km kagus Osijekist. Linn asub 108 m kõrgusel merepinnast. Vukovar asub Osijek-Vukovar-Ilok maantee (M7) ning Vinkovci-Vukovar raudtee ääres. Enne Jugoslaavia sõda oli Vukovar suurem haldusüksus, kuid jaotati konflikti järel väiksemateks omavalitsusteks.

Lisaks Vukovari linnale (30 126 elanikku 2001. aasta rahvaloenduse alusel) kuuluvad omavalitsusse veel Lipovača, Sotini ja Grabovo külad.

2001. aasta rahvaloenduse järgi elas omavalitsuses 31 670 inimest. Neist 57,5% olid horvaadid, 32,9% serblased, 1,8% ruteenid ja 1,2% ungarlased. Lisaks neile elas veel piirkonnas sakslasi, austerlasi, ukrainlasi, slovakke, tšernogoorlasi, albaanlasi jt.

Slaavi hõimud asusid piirkonda elama 6. sajandil. 11. ja 12. sajandil oli piirkond osa Horvaatia kuningriigist ning 13.–20. sajandini kuulus Vukovari ümbrus Austria-Ungari riigi koosseisu.

Vukovari on esmamainitud 13. sajandil Volko, Walki ja Wolkovina. Alates 14. sajandist on kõige enam kasutatud nimi Vukovar. Ungari riigi perioodil oli Vukovar Szerémi maakonna keskuseks, mis asus Drava ja Sava jõe vahel. 16. ja 17. sajandil okupeeris linna Ottomani impeerium ning osmanide valitsusaja lõpul oli linna elanike arv umbes 3000.

Alates 17. sajandi lõpust oli Vukovar osa Habsburgide monarhiast ja liideti Serbia kuningriigiga. Formaalselt oli see nii osa Horvaatia kui Ungari kuningriigist. Sel ajal oli Vukovar Srijemi maakonna keskus. 1868. aastal Horvaatia ja Serbia kuningriigid liideti ning tekkis Horvaatia-Serbia kuningriik. 1910. aastal oli Vukovaris 10 359 elanikku, kellest 39,5% olid horvaadid, 33,8% sakslased, 15,7% serblased, 9,2% ungarlased ja ülejäänud olid teiste rahvuste esindajad.

Alates aastast 1918 oli Vukovar osa äsja moodustatud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriigist, millest hiljem sai Jugoslaavia. Aastatel 1918–1922 oli Vukovar Srijemi maakonna keskus ja aastatel 1922–1929 Srijemi oblasti keskus. Alates 1929. aastast kuulus Vukovar Banovina haldusüksuse alla ja aastatel 1941–1944 oli osaks iseseisvast Horvaatia riigist. II maailmasõja ajal pommitasid Vukovari liitlasväed. Veel 2008. aastal leiti linnast sellest perioodist pärit plahvatamata pomm.^[1] Alates 1945. aastast oli Vukovar sotsialistliku Jugoslaavia osa.

Horvaatia iseseisvussõja käigus hävitati Vukovar täielikult. Linna piirasid mitu kuud Jugoslaavia rahvusarmee (JNA) toetusel tegutsenud serblaste üksused. Ise organiseerunud mõne tuhande liikmelised horvaatide üksused kaitsesid linna 87 päeva umbes 36 000 Jugoslaavia rahvusarmee sõduri vastu, keda toetasid 110 sõidukit ja tanki ning kümned lennukid. Linn purustati peaaegu täielikult. Hinnanguliselt sai surma 2000 Vukovari kaitsjat ja tsiviilisikut, kadunuks jäi 800 inimest ja 22 000 tsiviilisikut oli sunnitud põgenema. Purustusi meenutama on linna jäetud kuuliauke täis veetorn.

18. novembril 2006 kogunes Vukovari umbes 25 00 inimest, et meenutada 15 aasta möödumist linna langemisest ja mälestada hukkunuid. Tollal rünnakute alla sattunud haigla keldris avati Vukovari piiramisele pühendatud muuseum.

27. septembril 2007 mõistis rahvusvaheline sõjakuritegude tribunal kaks endist Jugoslaavia armee ohvitseri süüdi Vukovari haiglas korraldatud massimõrvaga seoses.

Vukovar on suurim Horvaatia linn Doonau jõe kaldal ning riigi suurim jõesadam. Linna majandus tugineb kaubandusel, põllundusel, viinamarjakasvatusel, loomakasvatusel, tekstiili-, jalatsite ja toiduainetööstusel ning turismil.

Sõja järel pole suudetud suurt osa Vukovari infrastruktuurist taastada ning töötuse taset linnas hinnatakse 40 protsendile.^[2]

Sõjas raskesti kannatada saanud vaatamisväärsustest üks huvitavamaid on Eltzi palee, mis kuulus 18. sajandil Eltzi perekonnale, barokkstiilis hooned linna südames, mitmed kirikud, Nobeli auhinna võitja Lavoslav Ružička sünnikodu jne. Alates 1998. aastast, mil linn täielikult taasliideti Horvaatiaga, on paljud hooned taastatud, kuid Vukovaris on endiselt rohkelt varemeid.

Linnast väljas, Doonau kaldal asub arheoloogiline vaatamisväärsus Vučedol. Rituaalne laev nimega Vučedoli tuvi (vučedolska golubica) on Vukovari sümboliks.

Vukovaris on seitse põhikooli ja viis keskkooli. Linnas asub ka Lavoslav Ružička polütehnikum, kus saab õppida majandust, kaubandust, õigusteadust ja kinesioloogiat. Spliti ülikool pakub Vukovaris võimalust õppida infotehnoloogiat, majandust ja õigusteadust ning kahte viimast saab linnas õppida ka Osijeki ülikooli filiaalis.

• Vukovari linna ametlik koduleht
• Vukovar – verise sõja varemed, Eesti Päevaleht, 10. oktoober 2009