Vello Salum

Vahe talus Elistveres Äksi kihelkonnas sündinud Vello Salum lõpetas 1952. aastal Jõgeva Keskkooli^[1] ja 1957. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia hüdromelioratsiooni erialal ning töötas aastatel 1957–1962 maaparandajana Türil.

Aastatel 1961–1970 õppis ta EELK Usuteaduse Instituudis. Salum ordineeriti kirikuõpetajaks 16. juunil 1970. Ta oli aastatel 1970–1980 Ambla Maarja koguduse õpetaja (hooldas veel 1970–1980 Aegviidu Aleksandri kogudust ja 1978–1980 Järva-Madise Püha Matteuse kogudust).

Aastatel 1983–2003 oli Salum Pilistvere Andrease koguduse õpetaja ja 1986–1993 Kursi Maarja-Eliisabeti koguduse hooldajaõpetaja^[2] ning aastast 2003 kuni surmani Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetaja emeeritus.

Vello Salum suri 30. novembril 2015 Viljandis ja maeti 10. detsembril 2015 Pilistvere kalmistule.

Aastal 1980 sattus Vello Salum kiriku ja riigi suhteid lahkava kirjutise "Kirik ja rahvus" välismaal ilmumise tõttu poliitilise tagakiusamise osaliseks ja ta paigutati KGB mahitusel sunniviisilisele psühhiaatriaravile.

Repressioonide järel sai Vello Salumi elu- ja töökohaks Pilistvere. Eesti Põllumajanduse Akadeemias omandatud melioraatorioskused võimaldasid tal luua Pilistverre tehisjärved ning kujundada räämas ja troostitust paigast kaunis Kesk-Eesti küla. Eestimaa keskpunktiks peetud külla rajas ta represseeritute muuseumi ja kommunismiohvrite mälestusmärgi – Pilistvere kivikangru.^[3] Tema energilisel tegutsemisel taastati Pilistvere ajalooline pastoraat, mis pakkus peavarju kõigile ränduritele, ka neile, kellel oli elus raske ja kes vajasid taastumiseks puhkust ja rahu.

1980. aastate lõpus kujunes Pilistverest tänu Salumile Eesti rahvusliku iseteadvuse ja vaimse ärkamise üks keskusi.^[3]

Salum oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige. Ta oli aastatel 1990–1992 Eesti Komitee ja 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige. Aastast 1991 oli ta Kõo vallavolikogu aseesimees.

Vello Salum oli suur Uku Masingu talendi austaja, kellest kujunes tema kõige olulisem õpetaja. Tihedast suhtlemisest annavad tunnistust ajakirjas Akadeemia (nr 12/1990 ja nr 1/1991) ilmunud Masingu kirjad Salumile aastatest 1963–1965.^[4] Tõenäoliselt palju sellest, mida hiljem Masingust on avaldatud, on just tema poolt kokku kogutud.^[5] Hiljem oli Salum ise Uku Masingu pärandit haldava ja väljaandva kolleegiumi liige.^[6]

• 1997 B. G. Forseliuse Seltsi medal „Wastne Testament 1686“
• 2000 Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2006 Viljandimaa vapimärk
• 2007 EELK Teeneteristi III järk

Tema isa August Salum (elukutselt loomaarst) oli IV Riigikogu ja V Riigikogu liige.^[7][8] Tema õemees oli malekohtunik ja väliskommentaator Lembit Vahesaar. Tema onupojad olid Ants Salum ja Henn Salum.

• Vello Salum. Kirik ja rahvus. Montreal, 1981. 23 lk. Masinkirja paljundus.
• Vello Salum. Die Kirche und das Volk. [S.l. : s.n.], 15 lk. Raamat sisaldab ka Vello Salumi lühieluloo.
• Vello Salum. The church and the people. Stockholm : Repro Print, 1981, 19 lk. Raamat sisaldab ka Vello Salumi lühieluloo.

• Ma mäletan Elu. Uku Masingu kirjad Vello Salumile aastaist 1963-1965. I. Akadeemia 1990, lk 2625
• Ma mäletan Elu: Uku Masingu kirjad Vello Salumile aastaist 1963–1965. II. Akadeemia 1991, lk 160

• Suri vaimulik ja poliitik Vello Salum
• Suri legendaarne vaimulik Vello Salum