Utena mõis

Utena mõis (leedu Utenos dvaras) on endine mõis Leedus Utena rajoonis Utenas.

Utenast kolm kilomeetrit edelas asub Narkūnai linnamägi, mille kõrgus on 14 meetrit, pindala aga 55x35 meetrit. Sellest põhja pool asub eeslinnus pindalaga XV sajandi alguseni. Linnamäe läänejalamil asus hektarilise pindalaga asulakoht.^[1]

XIII sajandil asus Narkūnai linnamäel Utena linnus, mis aastal 1281 oli vürst Daumantase valduses. Daumantase vend Narimantas aga võttis oma vägedega linnuse oma valdusse ja Daumantas oli sunnitud seejärel Pihkvasse pagema. Hermann Wartbergest kirjutab, et ristisõdijad laastasid Utena maid aastail 1373 ja 1375. Aastal 1416 rajati sinna kirik. 1433.–1444. aasta sõdades linnust ei vallutatud, ent sellele vaatamata see hüljati ja rajati linn selle praegusse asukohta.

Linnuse ümber asuv alla moodustas linnuselääni ehk staarostkonna, mis kujunes linnuse kadumise järel riigimõisaks. Sel oli ajaloo jooksul palju rentnikke. Esimene teadaolev staarost oli Jan Litawor Chreptowicz. Seejärel haldasid Utenat Vaitiekus Kločka ja tema poeg Motiejus Vaitiekaitis Kločka. Aastal 1499 läks Utena mõis Mihhail Glinski valdusse. Tema rajas mõisakompleksi selle praegusse asukohta.

Aastal 1509 sai rentnikuks Jerzy Radziwiłł, aastal 1516 Grigalius Astikas. Aastal 1519 sai rentnikuks Albertas Goštautas, aastal 1522 andis kuningas aga mõisa tema valdusse kuni surmani. Selsamal aastal eraldas kuningas osa mõisa maadest Utena kiriku tarbeks. Albertas Goštautas andis mõisa ka mõnda aega Andrzej Massalskile rendile. Albertase surma järel sai rentnikuks Jan Abramowicz.

Aastail 1555–1561 oli rentnikuks Jan Gaiko, aastast 1566 aga Jurgis Astikas. Aastal 1596 kuulusid mõisale viie raamimata aknaga eluhoone, köök, pruulikoda, pagaritöökoda, tall, kaks aita ja kolm tuhat rentnikumaja.^[2] Aastail 1646–1667 oli rentnikuks esimene naine – Barbora Valavičienė. Aastast 1667 oli mõis Smolenskist pärit erinevate venelaste valduses.^[3]

Aastal 1783 läks mõis eraomandisse, toona kuulus sellele 3000 tiinu maad. Esimene omanik oli Ildefons Berlicz Strutyński, aastast 1829 aga tema tütar Konstancija Pomarnacka. Aastast 1855 oli omanikuks Józef Piłsudski ema Maria Billewicz. Aastast 1868 oli mõis Balcevičiuste suguvõsa valduses. Nemad rajasid ka mõisa punastest tellistest peahoone.^[4] Esimese maailmasõja ajal rüüstasid häärberit nii Saksa, Vene kui ka Leedu väed. Aastal 1925 viidi läbi maareform ja mõisa maad tükeldati. Balcevičiuste valdusse jäi 81 hektarit maad, sellal kui enne reformi oli mõisa pindala 655 hektarit. Laastatud peahoone sai enda käsutusse Saulėse gümnaasium. Hoone renoveeriti, selle käigus eemaldati peahoonet ehtinud sambad ja barokne frontoon.

Mõisakompleksist on säilinud veel teenijate maja, laut, küün. Nii mõisa juures kui ka kalmistul kasvavad mõisa parki kuulunud vanad pärnad. Mõisakompleksi säilinud osa on muinsuskaitse all.^[5]