Tahteavaldus

Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Eristatakse kolme tüüpi tahteavaldusi:

1. otsene tahteavaldus;
2. kaudne tahteavaldus;
3. vaikimine või tegevusetus.^[2]

Otsese tahteavaldusega on tahe väljendatud sõnaselgelt. Otsene tahteavaldus on praktikas enim kasutatud, sest suuliselt või kirjalikult väljendamine jätab kõige vähem ruumi vääriti mõistmiseks.^[3]

Kaudne ehk konkludentne tahteavaldus tähendab, et tahet on väljendatud teistele arusaadava märguande kaudu, näiteks pea noogutamine nõustumuse väljendamiseks. Kaudset tahteavaldust on raskem tõlgendada.^[4]

Vaikimine või tegevusetus võib olla tahteavaldus, kui selle liigitamine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.^[2]

Tahteavalduste liigid on loetletud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 68.

Eristatakse kahte tüüpi tahteavaldusi: kindlale isikule suunatud tahteavaldust, mis muutub kehtivaks kättesaamisega, ja kindlale isikule suunamata tahteavaldust, mis muutub kehtivaks tahte väljendamisega.^[2]

Eristatakse ka isiklikult ja eemalviibijale tehtud tahteavaldusi. Isiklikult tehtud tahteavalduse korral piisab, kui väljendada tahet teisele isikule reaalajas. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on võimalus sellega tutvuda.^[2]

Tahteavalduse tegija peab olema õigus- ja teovõimeline tahteavalduse tegemise hetkel, mis tähendab, et isiku surm või teovõime piiramine ei mõjuta tahteavalduse kehtivust.^[5]

Telefoni teel tehtud nõustumusele kehtivad samad reeglid kui kohalviibijale tehtud nõustumusele. Seda saab laiendada ka tahteavaldusele üldiselt ehk telefoni teel tahte väljendamine on sarnane kohalviibijale tehtud tahteavaldusega.^[6]

Tahteavaldus võib olla asendatud kohtulahendiga. Kui isik ei täida oma seadusest või lepingust tulenevat kohustust teha tahteavaldus, võib selle asendada kohtulahend. Eeltoodud olukord võib tekkida näiteks siis, kui isik on sõlminud müügilepingu ja keeldub omandi üleandmisel tegemast tahteavaldust, millega muudetaks kinnistusraamatu kannet.^[7]

Tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Tahteavalduse tagasivõtmine on võimalik üksnes eemalviibijale ja kindlale isikule tehtud tahteavalduse korral. Tagasivõttev tahteavaldus võib olla esialgsest tahteavaldusest erinevas vormis.^[2]

Tahteavalduse tõlgendamise kohta on tsiviilseadustiku üldosa seaduses antud kaks võimalust. Esiteks tuleks tahteavalduse sisu tõlgendada nii, nagu tegija seda tahtis. Teiseks, olukorras, kus tahteavalduse saaja tegija tegelikku tahet ei tea, tuleb tahteavaldust tõlgendada objektiivselt, nagu mõistlik isik sarnastel asjaoludel tahet mõistma oleks pidanud.^[2]

Tahteavalduse loomulikul tõlgendamisel on esikohal subjektiivne pool ehk tegija tahe ning tähtsad avaldaja huvid. Normatiivsel tõlgendamisel vaadatakse avaldust objektiivselt ning sellest tulenevalt on esikohal tahteavalduse saaja huvid. Tahteavalduse tõlgendamise eesmärk on leida mõlema poole huvide tasakaal.^[8]

Tekkida võib küsimus, milline tähendus on tahteavaldusel, mis on väljendatud "vales dokumendis". Näiteks näeb äriseadustiku § 157 lg 2 ette, et "Osanikule makstakse osa kasumist (dividend) võrdeliselt tema osa nimiväärtusega, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti." Kui osanike tahteavaldus maksta ebavõrdseid dividende on väljendatud muus dokumendis kui põhikirjas (nt osanike otsuses, mille poolt on antud ka põhikirja muutmiseks piisav häälte arv), siis kas tahteavaldus (samade osanike suhtes) kehtib või ei kehti? Samuti, kui ühingu juhatus vormistab või protokollib otsuse selle kohta, et volitada töötajat ühingut esindama, siis kas selline tahteavaldus (volituse andmine) kehtib tehingu teise poole jaoks? TsÜS ei näe ette, et tahteavaldus muutuks kehtetuks vaid seetõttu, et dokument, milles see väljendati, "ei ole õige pealkirjaga". Õigussüsteemi jaoks peaks isiku tahe olema olulisem kui koht, viis või dokumendi pealkiri, kus tahe on väljendatud (nn tahte ülimuslikkus). Seega, kehtivaks tuleb lugeda ka vormikohast tahteavaldust, mis on väljendatud muus dokumendis, kui seadus seda nõuab.