Sitsiilia nulg

Sitsiilia nulg kasvab looduslikus levilas tavaliselt 10–15 m kõrguseks, tüve läbimõõt on 40–60 cm. Võra on koonusjas ja võrdlemisi lai. Tüve koor on noortel puudel sile ja helehall, täiskasvanud puul rõmeline, plaatjas, madalate lõhedega.^[3]

Pungad on munaja-koonusja kujuga, siledad, mõnikord kergelt vaigused. Võrsed on kollakas- kuni hallikasrohelised, soonilised, siledad või kergelt karvased. Okkad asetsevad spiraalselt ja tihedalt, on 1,2–2 cm pikkused, ümarja või kerge sisselõikega tipuga, pealt läikivad ja tumerohelised, alt kahe rohekasvalge õhulõheribaga.^[4]

Isasõisikud on rohekaskollased, 15–20 mm pikkused. Käbid on silinderjad, ümardunud otstega, 8–10 (20) cm pikkused ja läbimõõduga 3–4 cm, noorelt rohelised, valminult pruunikad. Seemned on 6–8 mm pikkused, kestast veidi pikema tiivakesega.^[3]

Sitsiilia nulg on Sitsiilia saare endeem ning tema vaid ligi 100 ha suurune levila asub saare põhjaosas, Madonie mägede nõlvadel, kus ta kasvab 1400–1650 m kõrgusel merepinnast.^[5] Piirkonnas valitseb soe vahemereline kliima, aastas esineb sademeid keskmiselt 700–800 mm, millest suurem osa langeb talveperioodile. Talvel talub ta külmakraade −12...–18 °C^[6]. Kasvukohaks on kaljurüngad ja nõlvad, kus kiviste muldade lähtekivimiks on lubjakivi. Puuliikidest domineerivad selles piirkonnas iilekstamm (Quercus ilex) ja harilik pöök (Fagus sylvatica).^[3]

20. sajandi alguses peeti sitsiilia nulgu väljasurnud liigiks. Varem kogu Madonie mägede piirkonnas levinud nulu populatsioon kahanes drastiliselt intensiivse metsaraie, karjakasvatuse, pinnase erosiooni, kliima soojenemise ning vähese konkurentsivõime tõttu. 1957. aastal taasavastatud nulgu hakati intensiivselt kasvatama taimekoolides (110 000 istikut), kuid looduslike kasvukohtade vähenemise tõttu ei ole suudetud olemasolevat populatsiooni suurendada. Praegu kasvab looduslikus levilas vaid 30 täiskasvanud puud.^[5] Olemasolev populatsioon on ümbritsetud piirdeaiaga, et vältida karjakasvatusest tingitud noorte puude hukkumist, kuid kohalikud elanikud on aeda korduvalt lõhkunud. Lisaks karjakasvatusele on suureks ohuks ka metsapõlengud. Seega sõltub populatsiooni ellujäämine suuresti taimeaedades kasvatatud istikutest. Kesk-Euroopa aedades ja varjulisemates kasvukohtades kasvab sitsiilia nulg kenasti, mis näitab, et loodusliku populatsiooni vähenemine pole tingitud geneetilise mitmekesisuse puudumisest.^[3]

Viimastel aastatel on jõudsamalt tegeletud ka liigi säilitamisega, näiteks Palermo botaanikaaeda on istutatud 40 000 noort puud ning puid on istutatud ka loodusliku levila lähedastesse aedadesse.^[2]