Serbia

Kosovo läänepiirile Albaaniaga Dinaari mägedesse jääb endise Jugoslaavia kõrgeim tipp Daravica (2656 m), mida peab senini oma kõrgeimaks tipuks ka Serbia. Ilma eraldunud Kosovota jääb Serbia „laeks" nüüd aga 500 meetrit madalam Midžor idapiiril Bulgaariaga (2169 m, Stara planina aheliku lääneotsas).

Põhjaosas parasvöötme kontinentaalne kliima külmade talvede ja palavate niiskete suvedega. Põhjaosa ilma kujundavad õhumassid Põhja- ja Lääne-Euroopast.

Lõuna pool vahemereline kliima palavate ja kuivade suvede ja sügistega, talved on võrdlemisi külmad ja lumerohked. Vahemerelt lähtuvate soojade õhumasside mõju vähendavad mäeahelikud.

Serbia on jagatud 24 ringkonnaks (okrug) ja Belgradi linnaks. Lisaks loeb Serbia enda koosseisu kuuluvaks Kosovo ja Metohija autonoomset piirkonda, mis on jaotatud viieks ringkonnaks.

Ringkonnad (kaasa arvatud Belgrad) on omakorda jagatud omavalitsuspiirkondadeks (opština).

Serbia põhjaosas asub Vojvodina autonoomne piirkond ning lõunaosas Kosovo ja Metohija autonoomne piirkond, millest viimane on ühepoolselt välja kuulutanud iseseisvuse ja leidnud osalist rahvusvahelist tunnustust.

Seda osa Serbiast, mis ei kuulu kummagi autonoomse piirkonna koosseisu, nimetatakse Kesk-Serbiaks (Centralna Srbija). Tegemist ei ole eraldi haldusüksusega.

Serbia on ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu ja Kesk-Euroopa Vabakaubanduslepingu liige. Serbia taotleb Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesust.

2008. aastal elas Serbias 7 498 001 inimest (koos Kosovoga 9 524 359).

Suurimad linnad (üldjuhul 2002. aasta andmetel):

• Belgrad – 1 576 124 (2007. aasta andmed),
• Novi Sad – 255 071 (2005. aasta andmed),
• Niš – 236 722,
• Kragujevac – 175 473,
• Subotica – 99 471,
• Zrenjanin – 79 545,
• Leskovac – 78 030,
• Smederevo – 77 808,
• Pančevo – 77 087,
• Kruševac – 75 256,
• Čačak – 73 217.

Serbia riigi juured ulatuvad 9. sajandi esimesse poolde. Serbia vürstkond (768–969), Ida-Rooma riigi vasall Duklja (960–1101), Serbia suurvürstkond (1101–1217), Serbia kuningriik (1217–1346), Serblaste riik loodi 11. sajandil ja 14. sajandil sai sellest suurriik Serbia tsaaririik (1346–1371).

Pärast lüüasaamist 1389. aastal peetud Kosovo lahing langes suurem osa riigist Osmanite kätte. Osa Serbia piirkondi (Morava Serbia (1373–1403), Serbia despootkond (1402–1459)) suutis veel 70 aastat vastu panna, enne kui Osmanite riik needki annekteeris. Hoolimata kolmest Austria-Habsburgide sissetungist, arvukatest vastuhakkudest, ajutisest Serbia kuningriigist (1718–1739) jäi Osmanite võim püsima sajanditeks.

19. sajandil võimaldasid Esimene Serbia ülestõus (1804–1813) ja Teine Serbia ülestõus (1815) luua Serbia vürstkonna (1815–1882), mis oli esialgu pooliseseisev, ja saavutas peagi täieliku sõltumatuse Osmanite riigist. 1876. aastal kuulutasid Montenegro vürstkond, Serbia vürstkond ja Bosnia sõja Türgile ning teatasid ühinemisest. Berliini kongressil anti iseseisvus siiski ainult Serbiale, Montenegrole ja Rumeeniale, seevastu Bosnia ja Raška jäeti Austria-Ungarile. Serbia vürstkond kestis aastani 1882, mil see ülendati Serbia kuningriigiks (1882–1918).

Pärast Balkani sõdu (1912–1913) ja Esimest maailmasõda (1914–1918) asutati Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik, mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks (–1943).

Teise maailmasõja päevil okupeeris Jugoslaavia riigi Natsi-Saksamaa ning riigis moodustati Milan Nedići juhitud valitsus. Sakslastele vastu hakanud paramilitaarsed rühmitused kippusid sõdima ka omavahel. Sakslaste ja nendega liidus olnud Horvaatia separatistide purukslöömise järel võttis kogu Jugoslaavias võimu kommunistlike partisanide juht Josip Broz Tito. Tito ja tema järglaste juhitud Jugoslaavia Sotsialistlik Föderaatiivne Vabariik püüdis külma sõja päevil jääda neutraalseks riigiks ja oli Mitteühinemisliikumise üheks algatajaks.

1989. aastal sai Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia Vabariigi presidendiks Slobodan Milošević, kelle rahvusäärmuslikud vaated viisid Jugoslaavia vägivaldse lagunemiseni. 1991. aastal kuulutasid end iseseisvaks Horvaatia, Sloveenia ja Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. Järgmisel aastal järgnes neile Bosnia. Serbia püüdis lahkulöönud territooriumitele jäänud serblaste asualasid sõjalisi vahendeid kasutades emamaaga edutult liita. Sõjategevuse lõpetas 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping.

1998. aastal kasvasid Jugoslaavia jõudude relvakokkupõrked Kosovo Vabastusarmeega üle Kosovo sõjaks. Pärast nurjunud rahukõnelusi 1999. algul sekkusid sõjategevusse NATO õhujõud ja Serbia sunniti kapituleeruma. Kosovo staatus jäeti rahvusvaheliste kõneluste otsustada. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks.

• Serbia ja Montenegro lagunemine
• Serbia ja horvaadi kirjandus
• Serbia muusika
• Serbia Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Serbia jalgpallikoondis
• Serbia 2014. aasta taliolümpiamängudel
• Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemia
• Lääne-Balkani riigid
• Eesti-Serbia suhted
• Serbia pass

• Serbia Vabariigi valitsus