Pneuma

Pneuma mõistet kasutas teadaolevalt esimesena Anaximenes (6. sajand eKr): "Nii nagu meie hing, mis on õhk, meid jõuga koos hoiab, nõnda hõlmab kogu kosmost tuul (pneuma) ja õhk." (DK 13 B 2)

Pneuma mõiste oli oluline ka meditsiinis, kuhu see jõudis Apollonia Diogenese kaudu 5. sajandil eKr ning kus ta arenes Erasistratosest Galenoseni välja. Viimaselt pärineb ka hilisemas, ladina traditsioonis oluline erinestus kolme pneumaatilise printsiibi vahel, mis tekivad sissehingatud õhu ja südames tekitatud elusoojuse koosmõjus:

1. füüsiline pneuma (spiritus naturalis), mis hoiab ülal vegetatiivseid funktsioone;
2. elav pneuma (spiritus vitalis), elu ja liikumise printsiip;
3. psüühiline pneuma (spiritus animalis), hing.

Stoikud lisasid neljale elemendile pneuma. Seda tõlgendati tule ja õhu seguna ning peeti aktiivseks algeks elementide seas. Õhku ja tuld vaadeldi aktiivsete pneumalaadsete elementidena, maad ja vett passiivsete elementidega. Pneuma sarnanes mitmeti Aristotelese eetriga.

Hellenismiaja filosoofias, eriti stoitsismis, segunesid pneuma mõistes inimlik võime ja kosmoloogline printsiip. Stoikutel on pneuma nii üksikhingena kui ka maailmahingena nii materiaalne substants kui ka vaimne printsiip, mis läbistab elusat kosmost ja korrastab seda. Inimese pneuma on elu alguses tabula rasa, mis seejärel täidetakse meeltemuljetega ja ettekujutustega. Pneuma on stoikutel juhtiv hingeosa, mis võimaldab elada kooskõlas loodusega.

• Pneumatoloogia