Palve

Religioosses kontekstis on palve teatav vaimne praktika, mille puhul isik (palvetaja) avaldab oma soovi vaimse väe kandjale (Jumalale, pühakule vm pühale isikule või objektile). Selles mõttes erineb palve meditatsioonist.

Palve võib olla sõnaline või sõnatu, hääleline või hääletu. Palve võib olenevalt usundist olla ettemääratud sõnastusega või vaba või koosneda mõlemast. Palve võib olla nii individuaalne kui ka kollektiivne.

Religioosse palvega võidakse soovida midagi endale kui ka teistele.

Palve alguses võib olla pöördumine kõrgema väe poole ("Meie isa...", "Ave Maria...") ning selle lõpus võib olla vormeleid suhtlemise lõpetamiseks, kõrgema väe ära saatmiseks.

Palve ehk palumine ise on kõrgemale väele oma soovi avaldamine, et toimuks midagi, mis ei ole palvetaja enda võimuses. See võib olla lühike ja lihtne ("Issand, halasta!", "Anna meile rahu!") või pikem ja keerulisem (Meieisa palve, Ave Maria, litaaniad).

Palvele kui sooviavaldusele võib lisanduda tänu ja kiitus.

Tänamine on tänulikkuse ehk tänu avaldamine kõige hea eest, mida on saadud ("Gloria").

Kiitus on au osutamine kõrgemale vaimsele väele, selle ülistamine ("Sanctus").

Palve võib sisaldada ka muid osiseid: usu kinnitamist ("Credo"), pihtimust, selgitust jne.

Palve esitamise vorm võib olla väga mitmesugune. Palve võidakse esitada vaid mõttes (nn sõnatu palve), sosinal, vaevukuuldavalt, selge häälega, karjudes, retsiteerides, lauldes jne. Muusika ajalugu tunneb väga suurt hulka palvetekstidele kirjutatud muusikateoseid. Palve võib olla palvetajatele vaimuliku poolt kordamiseks (järele laulmiseks) ette öeldud (lauldud). Palveid võib lugeda palveraamatust jne.

• Eestpalve on palve kellegi teise eest.

• Mälestuspalve on palve siitilmast lahkunud inimese hinge eest.

• Seeriapalved (sekventsid) on rida üksteisele järgnevaid sama sõnastusega palveid, näiteks Roosipärja palve katoliku kirikus. Palvete arvu jälgimiseks kasutatakse palvehelmeid. Litaaniad on pikad palvete seeriad, mis sisaldavad erinevaid osiseid. Sageli sisaldavad litaaniad vaimuliku ja koguduse kahekõnet: näiteks pöördub vaimulik pühaku või Jumala poole erinevate sünonüümidega ning kogudus kordab iga nime järel refräänina: "Palveta meie eest!" vms. Seeriapalvete eesmärk võib religioosses praktikas olla ka meeleseisundi muutmine: pikkade monotoonsete ja rütmiliste helide kordamine võib viia transsi, ekstaasi, tekitada hallutsinatsioone, glossolaaliat jmt.

Matteuse evangeeliumis õpetab Jeesus oma jüngreid õigesti palvetama ning esitab neile Meieisa palve.

Palvega võivad kaasneda või sellele eelneda või järgneda paljud muud religioossed toimingud: küünalde süütamine ja paigaldamine, viiruki vms põletamine, ohverdamine (kingitused mitmesugusel kujul: lilled, väärisesemed, raha, toit, jook, riide-esemed vms) eesmärgiga tugevdada palve mõju ja sidet kõrgema väega.

Palvele võib järgneda ootus, et kõrgema vaimse väe poolt tuleb mingi märguanne või vastus palve kuulda võtmise ja loodetava täitmise kohta. Enamasti tõlgendatakse vastusena mõne ebahariliku sündmuse toimumist (ime).

• hosianna
• palvehelmed