Moldaavia NSV

Moldaavia NSV piirkonna ajalugu erines ülejäänud Moldova vürstiriigi ajaloost alatest 1812. aastast, mil Venemaa vallutas Moldova idapoolsed alad. Vene võimud nimetasid Pruti ja Dnestri jõe vahel oleva allutatud ala Bessaraabiaks ning piirkond arenes edaspidi erinevalt ülejäänud Moldovast. Erinevalt Moldova vürstiriigist, mille elanikud pidasid end pärast 1861. aastal Valahhiaga liitumist peamiselt rumeenlasteks, jäid Bessaraabia rumeeniakeelsed elanikud end suures osas moldovlasteks pidama. Sellele lisandus Venemaa võimude soov Bessaraabia kubermangu koloniseerida. Vene ajal kukkus Bessaraabias rumeeniakeelsete elanike osakaal 86,9% pealt 1817. aastal 47,6% peale 1897. aastaks.^[1] Samal ajal asusid Bessaraabia moldovlased Vene võimu soosingul elama ka Dnestri vasakkalda aladele, sest Keisririigi võim soodustas Uus-Vene piirkonna koloniseerimist uusasunikega.^[2]

Pärast veebruarirevolutsiooni korraldas Moldova ohvitseride ja sõdurite täitevkomitee kongressi, mis otsustas Moldovale taotleda autonoomiat ja selleks moodustada Bessaraabia esindusorgan Sfatul Țării. Uus võimuorgan kogunes esmakordselt 4. detsembril 1917 ja kuulutas 15. detsembril välja Moldova rahvavabariigi föderatiivse Venemaa koosseisus, kuid pidi jaanuaris 1918 Bessaraabiast enamlaste tõttu pagema. Rumeenia sissetung Bessaraabiasse jaanuari lõpus taastas Sfatul Țării võimule ja esindusorgan kuulutas 24. jaanuaril 1918 välja iseseisva riigi.^[3][4] Ohustatuna samal ajal iseseisvunud Ukrainast, otsustas Rumeeniast sõltuvusse jäänud Sfatul Țării 27. märtsil 1918 liituda Rumeeniaga. Maailmasõdade vahelise perioodi oli Bessaraabia osa Rumeeniast, kuid Nõukogude Liit ei tunnustanud Bessaraabia ja Rumeenia liitu legaalsena, nimetades seda okupatsiooniks.^[1]

Kui Nõukogude katseid Bessaraabias sotsialistlikku ülestõusu tekitada ebaõnnestusid, otsustas Nõukogude režiim rajada moldovlaste autonoomse vabariigi Dnestri vasakkaldal. 1924. aasta 12. oktoobril kuulutati Ukraina NSV koosseisus välja Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Moldaavia ANSV loomise üheks eesmärgiks oli endaga ühendada ka Bessaraabia, mis väljendus näiteks selles, et autonoomse vabariigi ametlikuks pealinnaks kuulutati Kišinjov.

Vabariigis asuti süstemaatiliselt looma eraldiseisvat moldova keelt, identiteeti ja kultuuri. Selleks loodi moldova keele grammatika, innustati kohalikke kirjanikke kirjutama moldovakeelseid teoseid ja kirjutati sotsialistlik versioon Moldaavia ajaloost. MANSV-s moodustasid moldovlased umbes 30% rahvastikust, arvukaima rahvuse moodustasid ukrainlased. Moldovlaste osakaal vähenes veelgi peatselt pärast vabariigi loomist, sest Nõukogude võim lisas Moldaavia külge uusi ukrainakeelseid alasid. Moldaavia ANSV sai aluseks Moldaavia liiduvabariigi loomisel 1940. aastal.^[1][5]

Teise maailmasõja eel Saksamaaga sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti järgi jäi Nõukogude Liidule ka Bessaraabia. NSV Liit esitas Rumeeniale 26. juunil 1940 ultimaatumi, nõudes et rumeenlased loovutaks 24 tunni jooksul Nõukogude Liidule Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. 28. juunil võttis Rumeenia kuningas Carol II ultimaatumi tingimused vastu ja samal päeval algas Punaarmee sissetung Bessaraabiasse. Piirkonnas võimu kindlustamise järel küüditasid Nõukogude võimud Moldovast mitmed juhtivad moldovlased, peamiselt saadeti asumisele Rumeenia ametnikud, väejuhid, Sfatul Ţării liikmed, kaupmehed ja suurmaaomanikud. Juulis hukati Chișinăus üksi üle 400 inimese.^[6]

Moldaavia NSV moodustati 2. augustil 1940 okupeeritud aladest. Pärast Bessaraabia liidendamist Nõukogude Liiduga läks läänepoolne osa Moldaavia ANSV-st vastloodud Moldaavia NSV koosseisu, idapoolne liideti Odessa oblastiga Ukraina NSV-s. 14. augustil määrati Moldaavia ANSV eesotsas olnud Pjotr Borodin vastloodud Moldaavia Kommunistliku Partei eesotsa.^[7] Enne sakslaste sissetungi korraldasid Nõukogude võimud 1941. aasta keskpaigus veel ühe küüditamise.^[6]

22. juunil 1941 ületas Rumeenia armee Pruti jõe ning toetas Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu. Juuli lõpuks oli Rumeenia armee haaranud võimu kõigis 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt hõivatud aladel ja 3. septembril 1941 taasliitis Rumeenia ametlikult Bessaraabia, Põhja-Bukovina ja Herța Rumeeniaga. Rumeenia peaminister Ion Antonescu võttis vastu otsuse vallutada ja liitmiseks ette valmistada ka Dnestri vasakkalda alad ja hõivata territoorium Dnestri ja Bugi jõe vahel, mida Rumeenias hakati kutsuma Transnistriaks. Seega hõivas Rumeenia kogu MNSV ja endise Moldaavia ANSV alad.^[6]

Rumeeniaga liidetud aladel käivitati juutide ja romade kiusamine. Endistel Nõukogude Liiduga liidetud aladel süüdistati juute Punaarmee toetamises piirkonna okupeerimise ajal, neid peeti kinni ja küüditati Transnistria aladele. Vahemikus juuli 1941 kuni aprill 1942 rajati Rumeenia võimude poolt Chişinăus juudi geto, kus peeti kinni kokku umbes 10 000 igas vanuses juuti. Geto tühjendati järk-järgult juute hävitades või Transnistriasse küüditades.^[6]

Rumeenia võim Moldaavia NSV aladel lõppes 1944. aasta alguses, mil Punaarmee tundis Ukrainast edasi Moldova aladele ja rumeenlased pidid piirkonnast järk-järgult taanduma. Märtsiks 1944 oli Nõukogude Liit sundinud rumeenlased taganema Pruti jõeni ja terves Moldovas taastati Nõukogude võim. Pärast oma ülemvõimu taastamist korraldasid Nõukogude võimud uued repressioonid, kus süüdistati mitmeid juhtivaid moldovlasi, ka Moldaavia Kommunistliku Partei liikmeid, sõja ajal Rumeenia võimudega koostöö tegemises. Süüdistustele järgnesid küüditamine või hukkamine ning sõjajärgsete repressioonide ajal peletati võimult kõrvale Rumeenias ja Moldovas peidus olnud kommunistid, kelle asemel sai Moskva toetusel võimule endise Moldaavia ANSV juhtkond.^[6][8]

Teise maailmasõja järel oli valdavalt põllumajanduslik Moldaavia laastatud. Suur osa põllutööriistadest oli hävinenud ja kariloomadest sõjas hukkunud. Kuumalained ja 1944. aastal alustatud kollektiviseerimine (mille tõttu nõuti kohalikelt toiduainete riigile andmist) viis lõpuks 1946–1947. aastate näljahädani, mille jooksul suri vähemalt 115 000 talupoega ja esines kannibalismi.^[9] Kaks suuremat küüditamist olid 1949. aasta juuliküüditamine, peamiselt seotud kollektiviseerimiskampaaniaga ja suunatud kulakkide vastu, ning operatsioon Sever 1951. aasta aprillis, mille jooksul küüditati Moldaaviast vaimulikkond ja Jehoova tunnistajad.^[6] Kokku küüditati perioodil 1941–1951 üle 16 000 Moldova pere kodumaalt minema.^[9]

Aastatel 1940–1950 vahetus MKP sekretär korduvalt. Borodin ja tema järglane Nikita Salogor vahetati välja 1942. ja 1946. aastal, sest nad olid liialt isepäised. 1946. aastal võimule tulnud Nikolai Koval oli Kremlile palvete esitamisega ettevaatlik, et vältida oma eelkäijate saatust. Seetõttu ei saanud Moldaavia ülejäänud Nõukogude Liidust näljahäda ajal abi. Koval eemaldati 1950. aastal ametikohalt süüdistatuna väheses pingutuses võitluses rahvavaenlaste vastu. Tema asemele määrati Leonid Brežnev, kes kahe võimul oldud aasta jooksul viis täide mitmed reformid: ta võimendas MKP värbamiskampaaniat, nii et 1950. aasta lõpuks oli igas rajoonis vähemalt üks kolhoosi parteiorganisatsioon, rajas uue haldusüksuse tasandi, millega Moldaavia jagati viieks okrugiks, võimendas ideoloogilist koolitust Moldaavias ja soosis väikeste kolhooside liitmist kokku suurteks.^[7] Lisaks sellele mängis ta juhtivat rolli 1951. aasta küüditamise korraldamisel ja õigeusu kiriku positsiooni nõrgestamisel Moldovas: suleti Bessaraabia õigeusu kirik, keelati usutekstide avaldamine ja vaimulikkonna tegevus ning kirikud võeti kohendati näiteks laohooneteks, muuseumiteks, sanatooriumiteks.^[6]

Näljahäda ja 1949. aasta küüditamine tegid Nõukogude võimude jaoks lihtsamaks Moldaavia kollektiviseerimise, sest moldvolased üritasid tulevasi repressioone vältida võimu juhiseid jälgides. 1949. aasta novembriks (mõni kuu pärast küüditamist) olid 80% Moldova talupoegadest mõne ühismajandiga liitunud. Kollektiviseerimine ei olnud sageli väga hästi juhitud. Tihti ei määratud kolhooside etteotsa liikmeid mitte nende oskuste, vaid nepotismi, tõttu. Samuti olid paljud kolhooside juhtkonna ja NKVD liikmed korrumpeerunud: nad soosisid teineteise tõusu kõrgematele ametikohtadele, ignoreerisid Chișinăust tulnud juhiseid ja varastasid kolhoosist karjaloomi, põllusaadusi ja maad.^[9] Probleemi süvendasid Brežnevi reformid, mille järel paberil oli ametlikult miljonär-kolhoose rohkem, kuid tegelikkuses kolhoosid ühtse üksusena ei toiminud.^[7]

Võrreldes Baltimaade ja Lääne-Ukrainaga Moldovas olulist vastupanuliikumist Nõukogude võimule ei tekkinud (tõenäoliselt seoses Moldova eliidi Rumeeniasse pagemisega 1940. aastal ja allesjäänud eliidi küüditamise tõttu). Sõja lõpust tegutsesid Moldova pinnal mitmed väiksed relvastatud vastupanurühmad, millest mitmed, sealhulgas suurim nimega Arcaşii lui Ştefan, olid rumeeniameelsed ja sihtisid Moldova Rumeeniaga taasliita. Ka kollektiviseerimine tekitas vastuhakku Moldovas, mis väljendus peamiselt saagi varjamises ja kollaborantide tapmises.^[6] Rumeeniameelsed organisatsioonid kõrvaldati 1950. aastate alguses ja sellega kaasnenud näidisprotsessides hukkus veel mitmeid moldovlasi.^[9]

Üleüldiselt kujunes Moldaavia NSV pärast Stalini surma rahulikuks ja stabiilseks liiduvabariigiks, kus uus eliit oli üleüldiselt Moskvale truu ja probleeme palju ei esinenud. Hruštšovi ajastul lubati küüditatutel järk-järgult tagasi pöörduda. Bessaraabia moldaavlaste positsioonid oma liiduvabariigis paranesid ning nad jõudsid kõrgematele võimupositsioonidele.^[9] Siiski jäi Moldaavia juhtkonnas domineerima slaavi päritolu vähemus ja vasakkalda moldovlaste kooslus, sest vähestel moldovlastel oli tollal kõrgharidus ja neil oli keerulisem jõuda poliitikasse.^[6]

Olukord läks pingelisemaks 1960. alguses, kui Moldaavias esines piiratud protest venestamise vastu. Mõned Moldaavia haritlased väljendasid avalikult arvamust, et moldova keele peaks tagasi viima ladina tähestiku baasile. 1969. aastal loodi Isamaaline Rahvarinne, mille eesmärgiks oli 1940. aastal okupeeritud alad taas Rumeeniaga liita. Protestinoote aitas luua ka Rumeenia uus poliitika, mis ei olnud enam tingimusteta kuulekas Nõukogude Liidule ja nägi moldovlasi rumeenlastena.^[6]

Kui Brežnevi sai 1964. aastal Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäri ametikohale, soosis ta jätkuvalt omale 1950. aastatest tuttava vasakkaldalt pärit oleva juhtkonna võimupositsiooni säilimist Moldaavias. Seda soosis ka Moldaavia Kommunistliku Partei kõige kauem ametis olnud esimene sekretär Ivan Bodiul (1961–1980), kes ise oli venestunud moldaavlane Ukrainast ja kes kunagi ei õppinud täielikult ära ametlikku riigikeelt moldaavia keelt. Kogu tema ametis oldud aja jooksul viiest sotsialistliku töö kangelase aunimetusest vaid üks läks moldovlasele.^[6]

1. augustil 1976 külastas Moldaavia NSV-d Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu perega, välisminister Ștefan Andreiga ja suursaadik Gheorghe Badrusega. See oli esimene kord pärast teist maailmasõda, kui Rumeeniat esindavad rumeenlased Moldovat külastada said. Moldaavias võõrustas neid 2. augustini Bodiul, seejärel kohtus Ceaușescu Krimmis Brežneviga. Kui Brežnev väitis, et Ceaușescu nägi, et moldovlased eksisteerivad eraldi keele ja rahvusena, vastas Ceaușescu: "Jah, ma nägin, aga nad rääkisid minuga rumeenia keeles." ja vaidles kohtumisel Nõukogude käsitlusele vastu. Seevastu Brežnev väitis vastu, et ka näiteks Saksamaa ja Austria, või Suurbritannia ja USA räägivad samas keeles, aga on vägagi erinevad riigid.^[10]

Brežnevi aega MNSV-s iseloomustas tavalisest kõrgem korruptsioon ja Moldaavia majanduslik mahajäävus ülejäänud Nõukogude Liidust. Bodiul, kes oli võimul ligi kakskümmend aastat, sai üheks stagnatsiooniaja tuntumaks sümboliks. Bodiuli-aegne juhtkond omastas omavoliliselt miljoneid rublasid. Rahulolematuse tõttu algatas ta kampaaniaid "rahvusluse" vastu, kuid sisulisi tulemusi need ei saavutanud. 1970. aastatest alates süvendasid probleeme veel märkimisväärsed keskkonnaprobleemid, mis olid tekkinud laialdasest keemia- ja pestitsiiditoodete kasutamisest ning õnnetustest, mis rikkusid Moldaavia veevarusid (sh Tšornobõli katastroof) ja põhjustasid tervisekahjustusi.^[6]

Bodiuli järel Moldovas sai võimule Semion Grossu (esimene sekretär aastatel 1980–1989), kes oli vasakkalda moldovlane ning esimene liiduvabariigi juht, kes oskas soravalt moldova keelt, kuigi eelistas avalikkuses kasutada vene keelt. Grossu jätkas aga stagnatsioonipoliitikat ja keeldus kaasa minema NLKP uue peasekretäri Mihhail Gorbatšovi demokraatlike algatustega.^[6]

See-eest innustas Gorbatšovi glasnosti ja perestroika poliitika liiduvabariigis tegutsema moldovlasi. 1987. aastal said avalik-õiguslikku meediat haldavas Moldova Kirjanike Liidus juhitvatele kohtadele reformimeelsed moldovlased, kes kasutasid liidu kontrolli ära, avaldades avalikku toetust reformidele. Järgneval aastal moodustati mitu organisatsiooni. Reformimeelsed grupid moodustasid ühisorganisatsiooni Demokraatlik Liikumine Ümberkorraldamise Toeks, mis toetas demokratiseerimist, mittevenelastest rahvusvähemuste õiguste kaitset ja ladina tähestikul baseeruva moldova keele kasutamist ametliku riigikeelena. Teiseks loodi Alexie Mateevici kirjanduse ja muusikaklubi, mille liikmed käisid koos lugemas Moldova kirjandusteoseid ja kuulamas rahvuslikke laule, kuid klubi koosolekud muutusid kiiresti populaarseteks ja poliitilisteks.^[6]

Moldova opositsioonigrupid saavutasid edu 1989. aasta märtsivalimistel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi. Kongressil tegid Moldova delegaadid koostööd Baltimaade saadikutega, nõudes 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti hukkamõistu, mille alusel ka Moldova okupeeriti. 1989. aasta mais ühinesid mõlemad 1988. aastal moodustatud suured opositsioonigrupid üheks ja moodustasid Moldova Rahvarinde. Rahvarinne propageeris Moldova suveräänsuse vastuvõtmist ja ladina tähestiku kasutusele võtmise moldova keeles. Paljud liikmed soosisid ka Moldaavia NSV liitumist Rumeeniaga. Esialgu oli rahvarindel nii MNSV vähemusrahvuste kui ka reformimeelsete MKP liikmete toetus.^[6]

1988. aastast hakkasid ka organiseerumata moldovlased näitama rohkem oma rahulolematust, korraldades meeleavaldusi. Esimesed suuremad üliõpilaste meeleavaldused valitsuse vastu toimusid Chişinăus 1988. aasta detsembris. 1989. aasta märtsis hoidis meeleavaldajate sissetungi MKP Keskkomitee hoonesse vaid tänavale toodud Nõukogude armee. Läti toetusel avaldati Moldaavias esimest korda pärast 1940. aastaid ladina tähestikus perioodikat: ajakiri Glasul (Hääl) trükiti Lätis ja saadeti sealt salaja Moldaaviasse. Augustiks 1989 kogunes rahvarinde meeleavaldustele juba üle 500 000 inimese.^[6]

Rahvuslikud nõudmised tekitasid aga vähemusrahvustes hirmu ning järk-järgult asusid vähemusrahvused rahvarindele vastu töötama. Moldova venelased, ukrainlased ja bulgaarlased moodustasid liikumise Unitate-Edinstvo (Ühtsus), mis seisis vastu kavandatud reformidele ja kaitses aktiivselt vene keele positsiooni. Dnestri vasakkaldal moodustati sellele lisaks Töökollektiivide Ühendatud Nõukogu (OSTK), mis nõudis vene keele tegemist riigikeeleks. OSTK harud hakkasid levima üle Moldova ja selle eesotsas oli 1987. aastal Moldovasse tulnud Igor Smirnov, kes asus organiseerima streike ja demonstratsioone. Samuti esitas gagauusi kultuuriselts Gagauz Halki (gagauusi rahvas) autonoomiaplaani ja nõudis vene keelele moldova keelega võrdset positsiooni. Mitmed MKP liikmed nägid aga reformiliikumises võimalust vähendada Dnestri vasakkalda moldovlaste võimu ja jäid rahvarinnet toetama. Üks esimesi reformimeelseid MKP liikmeid, kellest sai ka üks Moldova Rahvarinde juhtfiguure, oli Mircea Snegur.^[6]

31. augustil 1989 kuulutas Moldaavia NSV Ülemnõukogu ladina tähestikus kirjutatud moldova keele ametlikuks riigikeeles ja tunnustas moldova ja rumeenia keele ühisust. Sellele järgnesid poolteist kuud venelaste streike, mis sundisid ülemnõukogu oma otsust leevendama ning vene keelt soovitati ka edaspidi kasutada rahvustevahelise keelena. Sama aasta novembris tekkisid pinged taas oktoobrirevolutsiooni tähtpäeval, kui Nõukogude korraasutused arreteerisid punatankide mälestusmärkidele roninud rahvarinnet toetanud protesteerijaid. Vahistamistele järgnes vahistatute vabastamist nõudev suurem meeleavaldus. Pingete langetamiseks eemaldas Gorbatšov võimult Grossu ja määras tema asemele Moldaavia NSV juhiks Petru Lucinschi, kes oli esimene moldovlane Bessaraabia poolelt, ehkki ka tema oli veetnud suurema osa oma karjäärist mujal Nõukogude Liidus. Lucinschi oli oluliselt reformimeelsem ning tema ametissemääramise järel meeleavaldused raugesid.^[6]

1990. aasta valimistel võitis Moldova Rahvarinne enamuse Moldaavia NSV Ülemnõukogu kohtadest, millega murti MKP ainuvõim MNSV-s. Aprillis 1990 valis ülemnõukogu riigilipuks uue sini-kolla-punase lipu, mille keskel oli kotkas. Aprilli lõpus lihtsustati piiriületust Rumeeniaga. Mais eemaldati põhiseadusest Moldaavia Kommunistliku Partei ainuõigus võimule. Samuti asus Moldaavia peaministri positsioonile Rumeeniaga ühineda sooviv Mircea Druc, kes asus kultuuriasutusi mittemoldovlastest puhastama. 23. juunil 1990 võttis Moldova vastu suveräänsusdeklaratsiooni, kuulutas 1940. aasta Bessaraabia okupeerimise illegaalseks ja seadis oma seadused liiduvabariigis ülimaks. Samal suvel moodustasid moldovlased ja rumeenlased inimketi üle riigipiiriks oleva Pruti jõe.^[6]

Uue ülemnõukogu tegevus hirmutas Moldaavia rahvusvähemusi, keda sel ajal oli 35% rahvastikust. 1990. aasta augustis kuulutasid gagauusid välja Gagauusi riigi ja rajasid 600-mehelise väesalga, mis korraldas rünnakuid Moldaavia keskvõimu all olevatele aladele. Moldova salkade vastutegevus oli piiratud peamiselt Nõukogude armee väeosade tõttu. Dnesti vasakkaldal kuulutati 1990. aasta septembris välja Dnestri-äärne Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus, mis asus ründama vasakkaldal Moldaavia keskvõimule truuks jäänud võimuasutusi. Gorbatšov keeldus Moldaaviat aitamast, kuni nad ei tühista 1989. aasta keeleseadust. Sellest konfliktist arenes välja Transnistria sõda.^[6]

Mais 1991 muutis Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oma ametliku nime Moldova Vabariigiks. Augustiputši järel kuulutas Moldova end 27. augustil 1991 iseseisvaks.^[6]

Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi peamine nimeline rahvus olid moldovlased. MNSV loomisel elas liiduvabariigis 2,4 miljoni elanikku, kellest 68,8% olid moldovlased. Moldovlaste väljarände ja slaavlaste sisserände tõttu oli Nõukogude aja lõpuks moldovlaste protsent langenud 64,5 peale, samas kui ukrainlaste osakaal oli tõusnud 11,1% pealt 13,8% peale ja venelaste arv pea kahekordistunud 6,7% juurest 13% peale. Dnestri vasakkaldal (tänapäeva Transnistrias) olid slaavi mõjud ja slaavi vähemus suuremad – vasakkaldal moodustusid 1980. aastatel moldovlased umbes 40% elanikkonnast, ukrainlased ja venelased samas üle 50%. Siiski kolisid slaavlased igale poole Moldaavias ning 1989. aastaks elas 70% slaavlastest siiski Dnestri paremkaldal.^[6] Üleüldiselt suutis Nõukogude süsteem moldovlased edukalt integreerida, mida esindas ka Nõukogue Liidu kõrgeim rahvustevaheline abielude arv: 1970. aastal olid 16,5% moldovlastest abielus mittemoldovlasega. Keskmine eluiga oli meestel 65,5 ja naistel 72,3 eluaastat, mis oli terves liidus tagantpoolt neljas tulemus.^[9]

Peale moldovlaste, venelaste ja ukrainlaste moodustasid Moldaavias märgatavad vähemused gagauusid, bulgaarlased ja juudid. Gagauusid elasid Lõuna-Moldaavias Comrati ümbruses ja nende arvukus tõusis kiiremini võrreldes moldovlastega. Ka bulgaarlased elasid Lõuna-Moldovas Moldaavia-Ukraina piiril, kusjuures enamus bulgaarlasi elas Ukraina poolel. Kui gagauuside ja bulgaarlaste vähemus püsis Moldaavias stabiilselt, siis teise maailmasõja tõttu hakkas vähenema Moldaavias elanud sakslaste ja juutide arv: sakslaste arv kukkus 1930. aasta 81 000 pealt 1950. aastaks alla 4000; juute oli Moldaavias 1945. aastaks alles alla 100 000 ning ka nende arv hakkas Iisraelisse rändamise tõttu vähenema.^[6][11]

Nõukogude võim ei usaldanud täielikult Bessaraabia moldovlasi, mistõttu üritati nende osakaalu rahvastikus vähendada moldovlasi emigreeruma veendes ja venelasi ning ukrainlaseid Moldaavia NSV-sse meelitades. Enamus administratiiv- ja tööstusettevõtete tööjõudu saabus Moldaaviasse Ukrainast ja Venemaalt. Perioodil 1944–1959 immigreerus Moldaaviasse 200 000 – 300 000 inimest ning sellest edasi rändas MNSV-sse iga-aastaselt umbes 10 000 venelast ja ukrainlast. Sisseränne puudutas eriti karmilt Dnestri vasakkallast, kuhu toodi slaavlasi sisse täitma rolle uutes tehastes, mida ebaproportsionaalselt palju ehitati just vasakkaldale. Venelaste ja ukrainlaste eelistamine paistis silma ka Moldaavia Kommunistlikus Parteis, kus veel 1980. aastatel ei moodustanud moldovlased isegi mitte poolt kõikidest partei liikmetest. Vasakkalda eelistamine põhjustas rahulolematust Bessaraabia moldovlastes, kes perestroika ajal asusid võitlema ka kommunistlikus parteis iseseisva Moldova eest.^[6]

Moldovlaste arv ja osakaal vähenes Moldaavias 1930. aastatest (Moldaavia ANSV-s) kuni 1950. aastateni küüditamiste ja näljahädade tõttu (holodomor ja 1946.–1947. aasta näljahäda). Küüditamiste, hukkamiste ja näljahädades hukkunute koguarv Stalini ajal oli Nõukogude Moldovas hinnanguliselt 300 000–350 000 inimest. Lisaks kannatasid Nõukogude poliitika tõttu kaudselt suur arv inimesi. Kuigi järgmine Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov mõistis stalinistlikud massiküüdidamised hukka, soodustas ta "vabatahtlikku ümberasumist" Nõukogude Kesk-Aasiasse uudismaade kampaania ajal, mis eriti puudutas moldovlasi. Kokku saadeti hinnanguliselt kuni 40 000 moldovlast kodumaalt ära.^[9] 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses suunati tuhandeid moldaavia talupoegi Venemaale ja Kesk-Aasiasse ning 1964. aastast saadeti Moldaavias hariduse saanud kohustuslikult Nõukogude Aasiasse tööle. Väljasaatmiste arv oli sedavõrd kõrge, et tänapäevani võib leida Uurali mägedest Altai mägedeni puhtmoldova külasid, kus on säilinud rumeenia keel ja moldova traditsioonid. Hoolimata moldovlaste osatähtsuse vähendamisest moodustasid 1989. aastaks Moldaavia rahvusest moldovlased endiselt suhteliselt tervisliku 64,5%, mis oli põhjustatud moldovlaste kõrgemast sündimuskordajast võrreldes teiste rahvustega.^[6]

Maailmasõja järel olid moldovlased peamiselt maal elav rahvas, kellel oli omandatud peamiselt minimaalne haridus, sotsiaalne liikuvus piiratud ja laste arv suur. Moldaavia NSV oli Kirgiisia järel Nõukogude Liidu kõige suurema maaelanike arvuga liiduvabariik. Suurem osa moldovlasi jäi maale elama, erandiks oli vaid Dnestri vasakkallas, kus suurem osa elanikest elas linnades ja töötas tehastes.^[6]

Nõukogude ajal toimus linnastumine ning Moldova iseseisvumise ajaks omandasid moldovlased keskmiselt oluliselt rohkem haridust, kolisid linnadesse ja said vähem lapsi. Linna asumine intensiivistus pärast teist maailmasõda ning 1970. aastatel moodustasid moldovlased esmakordselt oma ajaloos liiduvabariigi linnades enamusrahvuse. Suurimad linnad olid Kišinjov (tänapäeval kirjapildis Chișinău, 1989. aastaks elas seal 665 000 elanikku), Tiraspol (182 000 elanikku) ja Balti (159 000 elanikku), ülejäänud linnad säilitasid provintsilinnade suuruse ja olid pigem kohalikud maakohtade keskused kui omaette linnad.^[6][11]

Moldaavia NSV säilitas laias plaanis ka läbi Nõukogude aja põllumaalise maa ilme. 1950. aastatest kujunes Moldaavia üheks Nõukogude Liidu suurimaks põllumajanduslikuks tootjaks, mida soosis hea kliima, viljakas pinnas ja sõjajärgne luba piiratud erapõllumajandusettevõtlust arendada. Eriti suur oli puuviljade, veini ja konjakitoodang. Kuigi Moldaavia NSV moodustas vaid 0,2% kogu Nõukogude Liidust, toodeti seal 10% liidu konservidest, 4,2 juurviljadest, 12,3% puuviljadest ja 8,2% veinidest.^[9] Hoolimata võimsast toodangust ei jõudnud kõik alati Nõukogude turule, sest Nõukogude aeglase bürokraatia tõttu olid puuviljavagunid tihti Moldaavias kinni, kuni viljad riknesid. Moldaavia ANSV aegadest oli Moldaavias juba tekkinud konservitööstus, mis säilitas oma relevantsuse läbi Nõukogude aja. Võimud kasutasid ka ära Moldova traditsiooniliselt rikkalikku lillede ja ürtide valikut tööstuslikel eesmärkidel. Liiduvabariigist sai Nõukogude Liidu peamine eeterlike õlide tootja, eriti roosi-, lavendli-, salvei- ja piparmündiõli, mida kasutati parfüümide, farmaatsia- ja kondiitritööstuses. Samuti ehitati Bessaraabia poolele tööstust, näiteks rajati Chişinăus tehased traktorite ja pesumasinate ja külmikute tootmiseks, kuid suurem osa tööstusest jäi endistele Moldaavia ANSV aladele.^[6]

Nõukogude võimud eelisarendasid edasi Dnestri vasakkallast. Kuigi Dnestri vasakkallas moodustas vaid umbes 12 protsenti vabariigi maapinnast, tuli piirkonnast kolmandik kogu MNSV tööstuslikust toodangust ja 90 protsenti liiduvabariigi energiatoodangust. Erinevalt peamiselt põllumajanduslikukst Bessaraabia Moldovast oli umbes neli viiendikku Transnistria elanikkonnast seotud tööstuse, ehituse või teenindussektoriga. 1950. aastatel ehitati Dnestrile Dubăsaris hüdroelektrijaam, millele lisandus 1960. aastatel Cuciurgani järvel Moldaavia-Ukraina piiril Moldaavia soojuselektrijaam, mis oli üks suuremaid elektrijaamu Nõukogude Liidu edelaosas. See elektrijaam toodab siiani märkimisväärset osa Moldova elektrist. Sellele lisandusid mitmed rasketööstusega seotud ettevõtted, millest üks suurimaid on 1984. aastal avatud Rîbnița terasetehas, mis tootab valtsitud metalli.^[6]

Majanduslik ebaõiglus levis Moldoovias ka rahvusi pidi. Moldovlased olid tavaliselt lihttööde peal, samas kui venelased ja ukrainlased olid oskustöid tegemas ja poliitilises juhtkonnas. Samuti oli venelastel ja ukrainlastel lihtsam liiduvabariigis saada korterit kui moldovlastel. Hoolimata tööstuse arendamisest jäi Moldaavia teistest liiduvabariikidest oluliselt maha ja oli üks vaesemaid liiduvabariike. Laste suremus Moldaavias oli Nõukogude Liidu kõrgeim ja keskmine eluiga üks madalaimaid. Budiaci ja Brežnevi ajal lokkas korruptsioon ja sidemed juhtkonna vahel olid isiklikud, mitte ametlikud.^[6]

Pärast Moldaavia Nõukogude Liiduga liitmist tehti vene keelest ametlikult teine liiduvabariigi keel. Sõja järel algas Moldaavias venestamine, nõukogude päraseks muutmine ja vastandumine rumeenia kultuuriga, sihiga lõhkuda sidemed Rumeenia ja Moldova vahel ning siduda Moldova tugevamalt vene kultuurielu külge. Soodustati vene keele positsiooni liiduvabariigis ja rõhutati ideed, et Moldova rahvas on kõige edukam vene rahva võimu all elades.^[6] 1989. aastaks pidas 10% moldovlastest muud keelt peale moldaavia keele oma emakeeleks.^[9]

Avalikus sfääris domineeris Moldaavias vene keel. See oli kasutuses rahvustevahelise keelena ja suhtluskeelena liiduvabariigi poliitilise eliidi vahel. Koolides oli kohustuslik õppida vene keeles, samas kui moldaavia keele õppimine oli vabatahtlik. 1946. aastal avatud Chişinău Riiklikus Ülikoolis õpetati peamiselt vene keeles ning 1949. aastal loodud Moldaavia Teaduste Akadeemia ja selle ajaloo instituut töötasid peamiselt vene ja ukraina keeles. Teleprogrammid, ajalehed ja raamatud üle kogu MNSV olid ülekaalukalt venekeelsed. Vene keel oli sedavõrd levinud, et Nõukogude aja lõpuks olid enamus moldovlasi kakskeelsed, samas kui venelased õppisid harva moldaavia keele ära.^[6]

Hruštšovi suhteliselt liberaalse kultuuripoliitika ajal 1950. aastatel suurenes moldova kultuuri näitamine liiduvabariigis, kuid laias plaanis jäi Moldaavias omakeelne kultuuriloome tagaplaanile. Tollal taasavaldati laiemalt tuntud moldova kirjanike Dimitrie Cantemiri, Miron Costini ning 19. sajandi rumeenia autorite kirjutisi. Seda soodustas 1940. aastatel küüditatud haritlaskonna tagasipöördumine.^[6]

Venestamine väljendus MNSV-s ka arhitektuuris. Näiteks teises maailmasõjas hävinenud Moldova linnad ehitati üles juba nõukogudepärasemalt. Linnaehitusprojektid said alguse 1940. aastate lõpust ja olid Moskva poolt juhitud. Püstitati kujusid ja muuseume Leninile, suures isamaasõjas Moldaavias hukkunud sõduritele, vene kultuuritegelastele. 1958. aastal avatud mälestusmärk tuntumatele Moldaavia kirjanikele on hea näide tollases olukorrast: kuigi avaldati büstid 12 moldova autorist, oli keskmine büst pühendatud siiski Puškinile.^[6]

Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ametlikult riigikeeleks oli moldaavia keel, mis ametlikult oli erinev keel rumeenia keelest. Esialgu jätkati Moldaavia ANSV-s 1938. aastal Ivan Ceban välja arendatud moldaavia keele kasutamist, mis oli sisuliselt rumeenia keel kirillitsa tähestikus, kus erilise tähelepanu all olid slaavi laenud.^[9]

Varajasel Nõukogude ajal väideti moldaavia keel olevat slaavi keel. 1946. aastal loodi Ajaloo-, Keele- ja Kirjandusinstituut, mis Cebani juhtimisel avaldas 1940. aastate lõpus mitmeid uurimusi, kus väideti moldaavlased olevat tekkinud slaavi rahvaste ja romaniseerunud daaklaste segunemisel, mistõttu moldaavia keelt võiks pidada slaavi keeleks.^[13] Cebani juhitud poliitiline suund siduda moldaavia keel tihedamalt slaavi keelkonnaga lükati tagasi 1951. aasta keeleteadlaste konverentsil, kus osalenud keeleteadlased lükkasid Cebani uurimuste järeldused ümber, selle asemel rõhutati keele sarnasusi rumeenia keelega.^[14]

Uue keeleviisi stabiilsust näitas ka vähene keele reformimine: MNSV-s tehti vaid üks moldaavia keelereform 1967. aastal, mil tutvustati uus täht tähestikku (võrdluseks MANSV-s oli 15 aasta jooksul kasutuses kokku 6 erinevat tähestikku). 1960. aastatest rõhutati moldaavia keelt olevat iseseisev idaromaani keel, mis rumeenia keelest kasvas ammu lahku. Nõukogude ajal tekkinud kakskeelsus hakkas siiski mõjutama ka moldovas räägitud suulist keelt, kus ilmnesid vene laenud ja mõjud. Kirjakeel püsis samas sisuliselt muutumatuna rumeenia keelest. Vaidlused keele ümber ja juhtkonna arvamus moldaavia keel olevat primitiivne hoidsid aga moldaavia keele üleüldise sotsiaalse seisuse madalal.^[6]

Irooniliselt toimus samal ajal moldova keeles romaniseerumine, sest 1938. aasta keelereformiga Moldaavia ANSV-s loobuti kohaliku keele eripärade säilitamisest. Aluseks võetud keel oli rumeenia keelele sedavõrd sarnane, et moldova murdest kadusid (välja arvatud vene laensõnad) oma eripärad.^[9]

Moldovlased polnud ainus etniline grupp, kes oli juhtimisest kõrvale tõrjutud, vaid sama tundsid ka gagauusid. Bugeacis Lõuna-Moldovas oli gagauusidega asustatud piirkond vähearenenud ja vaene. Gagauusidel oli kirjaoskus võrreldes teiste rahvustega madal, mistõttu ei jõudnud eriti paljud gagauusid ülikooli. Samuti ei olnud Bugeacis tööstust, mistõttu piirkonna majanduslik tähtsus oli väike. Gagauusi keel oli peamiselt kasutuses vaid kodus, avalikkuses räägiti vene keeles. 1957. aastal viidi ka gagauusi keel kirillitsa tähestiku peale üle, kuid raamatuid avaldati jätkuvalt gagauusi keeles vähe. Olukord arenes veidi 1960. aastate lõpust, mil hakati rohkem tähelepanu juhtima gagauusi ajaloo ja keele uurimisele.^[6]

• Moldaavia ANSV
• Transnistria NSV