Miles Davis

Miles Davis pärines jõukast mustanahaliste keskklassi perest. Ta isa oli hambaarst ja ema muusikaõpetaja. 12-aastaselt hakkas ta trompetitunde võtma. Septembris 1944 kolis ta New Yorki, et asuda õppima prestiižikas Juilliardi muusikakõrgkoolis. Juilliard jäi juba järgmisel aastal pooleli, kuna enam ahvatles klubides Charlie Parkeri bändis mängimine. Esimese oma nime all tehtud plaadi andis ta välja 1947. aastal (sellel mängisid ms. Parker, pianist John Lewis ja trummar Max Roach).

1948 pani ta kokku noneti, kuhu kuulusid teiste seas Gerry Mulligan, Lee Konitz, John Lewis, J.J.Johnson. Seda koostööd arranžeerija Gil Evansiga peetakse nn cool jazz'i alguseks (album "Birth Of The Cool," 1949).^[viide?]

1950. aastate alguses sõlmis ta lepingu legendaarse plaadifirmaga Prestige, kelle jaoks plaadistas suure osa aastakümnest. Esinemine aasta Newporti džässfestivalil juulis 1955 tõi lepingu plaadifirmaga Columbia Records, mis sidus teda kuni 1985. aastani.^[viide?] See leping võimaldas luua tal esimese oma nn suurtest kvintettidest, kuhu kuulusid näiteks saksofonist John Coltrane, kontrabassist Paul Chambers ja pianist Bill Evans.

1950. aastate lõpus hakkas eksperimenteerima modaalse ehk laadilise džässiga, mis kulmineerus albumiga "Kind Of Blue" (1959), mida on 2000. aastate alguseks ostetud üle kahe miljoni eksemplari ning mis on üks ajaloo populaarsemaid ja mõjukamaid moderndžässplaate.^[viide?]

Miles Davise teises suures kvintetis (1964–1968) tegid kaasa saksofonist Wayne Shorter, pianist Herbie Hancock, bassist Ron Carter ja trummar Tony Williams. Uue kvinteti muusikat iseloomustas abstraktsus, populaarsete džässistandardite asemel hakati rõhku panema omaloomingule. Aastakümne lõpus hakati võtma mõjutusi pop- ja rokkmuusikast (Jimi Hendrix, James Brown, Sly Stone), kasutama elektrooniliselt võimendatud instrumente, mis võõrandas osa kuulajaskonnast, kuid tõi juurde ehk enamgi. 1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest džässroki alguseks peetavad^[viide?] albumid "In A Silent Way" ja "Bitches Brew", millel tegid kaasa Shorter, Hancock, Joe Zawinul, John McLaughlin, Dave Holland, Jack DeJohnette, Chick Corea ja teised.

1970. aastaid iseloomustas eksperimenteerimine maailmamuusika elementide ja 20. sajandi klassikalise muusikaga (Karlheinz Stockhauseni mõjutusel sündis album "On The Corner", 1972). Kriitikud süüdistasid teda vastuoluliselt ühest küljest populismis ja teisalt äärmuslikus avangardismis. Tänapäeva perspektiivist nähtuna olid Milesi 1970. aastat väga edumeelne periood, mille mõju tänapäeva muusikale kasvab aasta-aastalt^[viide?]. 1975. aastal katkestas Miles Davis terviseprobleemide ja uimastisõltuvuse tõttu pea viieks aastaks igasuguse avaliku tegevuse.

1981. aastal pöördus tagasi kontserdilavadele, tema tolle aja ansamblites tegid kaasa näiteks saksofonistid Bob Berg, Bill Evans, Kenny Garrett, kitarristid Mike Stern, John Scofield ja Foley, trummarid Al Foster ja bassistid Marcus Miller ja Darryl Jones. Muusikasse ei toonud Miles Davise 1980. aastad siiski enam midagi uut, repertuaar lähenes popmuusikale ja tema instrumentaalsed võimed olid tervislikel põhjustel sageli väga nõrgad.

Miles Davist peetakse ehk suurimaks džässmuusika uuendajaks: tema olulisel osalusel tekkisid näiteks cool jazz, modaalne džäss, džässrokk, mõjutas oluliselt teisi džässi ja popmuusika voolusid: bebop, third stream, avant garde, ambient, world music.^[viide?]

1984. aastal pälvis Miles Davis Taani kõrgeima muusikalise tunnustuse Léonie Sonningi muusikaauhinna.^[1] 1990. aastal pälvis ta Grammy elutööauhinna.

• "Birth Of The Cool" (1949)
• "Bags Groove" (1954)
• "Ascenseur pour l'échafaud" (1957)
• "Kind Of Blue" (1959)
• "Sketches Of Spain" (1959)
• "E.S.P" (1965)
• "Miles Smiles" (1966)
• "Nefertiti" (1967)
• "Miles In The Sky" (1968)
• "Filles de Kilimanjaro" (1968)
• "In A Silent Way" (1969)
• "Bitches Brew" (1969)
• "Live Evil" (1970)
• "On The Corner" (1972)
• "Agharta / Pangaea" (1975)
• "Star People" (1983)
• "Amandla" (1989)

• "The Cool Jazz Sound" (1959)
• "'iles Electric: A Different Kind Of Blue" (1970)
• "Live In Montreal" (1985)
• "Miles In Paris" (1989)
• "The Miles Davis Story" (2002) (dokumentaalfilm)

• Miles Davis & Quincy Troupe "Miles" (Simon & Schuster 1990) (autobiograafia)
• Ian Carr "Miles Davis: The Definitive Biography" (Thunder's Mouth Press 1999)
• John Szwed "So What: The Life Of Miles Davis" (Simon & Schuster 2002)
• Ashley Kahn "Kind of Blue: The Making of the Miles Davis Masterpiece" (Da Capo Press 2000)
• Paul Tingen "Miles Beyond: The Electric Explorations Of Miles Davis, 1967–1991" (Watson-Guptill Publications 2001)
• J.K.Chambers "Milestones: The Music and Times of Miles Davis" (Da Capo Press 1998)
• George Cole "The Last Miles: The Music of Miles Davis, 1980–1991" (Michigani ülikooli kirjastus 2005)

• Koduleht
• Diskograafia