Lekseem

Lekseem on mitmetähenduslik termin keeleteaduses.

• lekseem on sõnavara põhiüksus, mis hõlmab teavet sõna kuju, muutmise, lauses kasutamise ja tähenduse kohta ning säilib pikaajalises mälus tervikuna^[1].
• lekseem on sõna kui keele struktuuri element vastandatuna sõnale kui kõne elemendile^[1].
• lekseem võib olla leksikaalne morfeem ehk sõnatüvi või sõnatuletuselement^[1]
• lekseem ehk leksikaalne sõna on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum, mida esindab üks vorm - algvorm ehk võtmevorm. Eesti käändsõna algvorm on ainsuse nimetavas käändes: raamat, raamatu, raamatut, ..., raamatusse, raamatule, ja pöördsõna algvorm ma-tegevusnimi.^[2]

Lekseemi põhiülesanne lauses on situatsiooni komponentide tähistamine.

Sõna "lekseem" tuleb kreeka sõnast lexis 'sõna'.

Kui lekseem kannab mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt 'kodu', 'must', 'koristama' vms, siis sõnavormide muutetunnused kannavad grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Seega ei ole kõik sõnad lekseemid.

Leksikaliseerumine on protsess, mille käigus saab leksikaalne tähendus vormi ja tekib lekseem. Nimisõna kohakäändevormid võivad muutuda määrsõnadeks, nt 'kortsus', 'maast'. Sama võib juhtuda ka omadussõnadega, nt ´hirmus´ 'väga' (suur) ning verbi käändeliste vormidega, nt ´elades´ 'kunagi'. Leksikaliseeruda võivad ka sõnaühendid. Lekseeme ja leksikaliseerunud sõnaühendeid ühtekokku nimetatakse leksikaalseteks üksusteks.^[2]

Sõnavormide ja nt abisõnade piir on sujuv, aja jooksul võivad sõnavormid muutuda abisõnadeks - nad grammatiseeruvad.^[2]