Laagna mõis

Laagna küla on esmamainitud 1412. aastal nimega Langhenal. 1498. aastast on Laagna mõisa mainitud nimega Kuydenurm, 1661 aga juba Lagena nime all.

1631. aastal läänistati mõis sõjaliste teenete eest Rootsi-Poola sõjas feldmarssal Herman Wrangelile. Rootsi-Vene sõjas (1656–1661) sai ümbruskond kannatada ja 1657. aastal mõis põletati.

1660. aasta paiku rajas mõisa uuesti Bernhard Johann von Wrangell. Hiljem mõis riigistati ja kuulus Rootsi riigile.

1711. aastal tagastasid venelased mõisa Wrangellidele. 1720. päris mõisa Anna Katarina von Maydell.

1726. aasta vakuraamatu järgi kuulusid mõisale Suur-Vaivara, Vana-Vaivara, Vaivara kiriku, Udria, Perjatsi, Meriküla ja Laagna küla.

1760. omandasid mõisa Siversid (Karl von Sivers), kes ehitasid mõisastatud Suur-Vaivara külla uue uhke mõisa. 1776. aastal oli härrastemaja kahekorruseline puidust hoone, mille külgedelt eendusid kolmnurkviiluga lõppevad risaliidid.

18. sajandi teisel poolel liideti Laagna mõisaga endine tähtis Karropalli ehk Puhkova mõis.

Alates 1791. aastast kuulus mõis Hermansbergidele ja seejärel ostis mõisa Narva 1. gildi kaupmees ja vabahärra Karl Georg Arps von Arpshofen (1742–1804), kelle pojast, kindralmajor Georg von Arpshofenist (1789–1856) sai isa surma järel mõisa järgmine valdaja.

1835. aastal said mõisas 119 peret perekonnanimed.

1836. aastal Udria külas avatud kooli nimetati ka Laagna mõisakooliks, kus lapsi õpetas Eduard Hacker.

1856. aastal ostis mõisa kindralmajor Arps von Arpshofeni väimees, Kuramaa tsiviilkuberner Iwan von Brevern (1812–1885).^[1]

1858. aasta hingeloenduse ajal elas mõisas 111 talupoja ja 12 mõisaperet. Kahes suuremas Udria ja Puhkova külas elas kokku 1018 inimest (503 meest ja 515 naist).

1861. aastal eraldati Laagna mõisast osa mereäärsetest maadest koos Udria ja Meriküla küla ning Hanelu karjamõisaga Meriküla poolmõisaks, mille omanikuks sai William Richard Gendt (1823–1877). 1861. aastal võttis William Richard Gendt pandivaldusse ka Laagna rüütlimõisa. Pandilepingut pikendati hiljem kuni 1870. aastani^[2]. 1871. aastal müüdi mõis Georg Wilhelm von Cramerile (1812–1882), kellele kuulusid peale Joala ja Aa mõisa ka Mustajõe ja Laagna mõis. 1905. aastal kinnitati Mustajõe ja Laagna mõisa pärijaks Aksel Georg von Cramer, kes 1911. aastal müüs Laagna ja Mustajõe mõisa kaardiväe erupolkovnik Leopold (Leo) von Korffile.

Eesti Vabadussõja käigus toimus 18. jaanuaril 1919 Laagna mõisas lahing Utria dessandis maabunud dessantväelaste ja punaväe vahel.

Laagna mõis riigistati 1919. aastal Vaivara mõisast pärit kaardiväe erupolkovniku ja vabahärra Leopold von Korffi käest, kellele kuulusid ka Ingerimaal asunud Seltso (Сельцо), Muratovo (Муратово) ja Raskulitsõ (Раскулицы) mõis. Laagna mõisasüdamest sai talu Vabadusristi kavaler August Raudsoo Udriast. Raudsoo talus oli kuni 1960. aastani 7-klassiline kool.

Nüüdisajani on mõisast säilinud mõne hoone varemed ja park. Selles mõisas on peatunud oma Eestimaa ja Baltikumi ringkäikudel paljud kroonitud pead, neist korduvalt Katariina II.

• Eesti mõisate loend

1. Virve Orav. "Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel". Olion. Tallinn 1991.
2. Virve Orav. "Narva-Jõesuu kodu-uurija pilguga". Tallinn 1993.
3. Robert Treufeldt. Lähemalt Laagna mõisa ajaloost. Narva Postiljon, 28. mai 2005.
4. Alo Särg. "Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud". Argo. Tallinn 2006.