Vikipeedia

Kopsuvähk

 See artikkel räägib osadel loomadel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest; healoomuliste kopsukasvajate kohta vaata artiklit Healoomulised kopsukasvajad.

Kopsuvähk (ladina keeles cancer pulmonalis) on paljude loomade (sealhulgas inimese) pahaloomuliste kopsukasvajate, mis lähtuvad sagedasti teatud rakusiseste geenimuutuste tagajärjel bronhiepiteelist ja harvem ka alveolaarepiteelist, poolt põhjustatud progresseeruvate, sageli ravimatute ja surmaga lõppevate haiguste rühma.

Kopsuvähk
Kopsuröntgen viitab kasvajale
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 CC.34
RHK-9 162
DiseasesDB 7616
MedlinePlus 000618
eMedicine derm/129
MeSH D004886
Modell Christy Turlington räägib 2000. aasta telereklaamis kopsuvähist ja nikotiinisõltuvusest

Kopsuvähi täpseid tekkepõhjuseid, arengu ja taandarengu mehhanisme seni veel ei teata. Seetõttu võivad eri liikidel ja indiviididel erineda nii sümptomid, põhjused, kulg, vastuvõtlikkus onkoteraapiale (või selle olemasolu), haiguse kestus kui ka suremus.

Kopsudes esineb hulgaliselt healoomulisi kasvajaid, nagu polüübid, papilloomid, adenoomid, bronhiaalsed fibroomid, bronhiaalsed kondroomid, bronhiaalsed leiomüoomid, bronhiaalsed lipoomid, neurofibroomid, hemangioomid, lümfangioleoimüomatoos (LAM), hamartoomid, teratoomid, põletikulised (inflammatoorsed) "tuumorid" (plasmarakulised granuloomid, pseudotuumorid, eosinofiilsed granuloomid). Maliigseks võivad muutuda polüpoidsed ("adenoomid"): kartsinoid, silindroom ja mukoepidermoidtuumorid.

Enamik kopsuvähi vorme on kartsinoomid, harvemini sarkoomid.

Kopsudes võib leiduda ka teistest kudedest ja elunditest pärinevaid pahaloomulisi kasvajaid, nagu kusepõie-, rinna-, kolorektaal-, neeru- ja eesnäärmevähk jms, kuid need on harilikult mõne teise kasvaja siirded ehk kopsumetastaasid (M1PUL) ja neid ei loeta primaarseks kopsuvähiks.[1]

Kopsuvähi teke on põhjustatud mitmetest molekulaarsetest sündmustest, nagu rakkude paljunemine, diferentseerumine, apoptoos, migratsioon, invasioon ja geenimutatsioon(id)[2] pärilikkusaines, nagu ühe nukleotiidi asendus- või kustutamismutatsioonid või geneetilise materjali ümberasetumine jne ning on mitmeastmeline protsess. Kopsuvähi rakud võivad kiiresti metastaseeruda ja moodustada vähikoldeid peaajus, luudes, maksas, nahal jm.

Kopsuvähk on üsna suur tervishoiuprobleem mitmel pool maailmas.

Imetajad

muuda

Inimestel

muuda

Kopsuvähk on inimestel levinuim vähivorm, mille arengu ja hõive toimel sureb maailmas ligi 1,1 miljonit inimest aastas (2000. aasta andmed).

Riskitegurid

muuda

Põhiliseks kopsuvähi välditavaks riskiteguriks peetakse suitsetamist (nii olnud, aktiivset kui ka passiivset). Arvatakse, et krooniline suitsetamine põhjustab kuni 80% kopsuvähi juhtudest (sagedamini meestel). Kopsuvähki haigestub siiski üksnes väike osa kroonilistest suitsetajatest. Näiteks on kokku loetud, et 2012. aastal elas Ameerika Ühendriikides ligi 42,1 miljonit täiskasvanud suitsetajat (suitsetajateks loetakse neid, kes on tõmmanud elus üle 100 sigareti).[3]

Lisaks suitsetamisele on toodud välja uuteks riskiteguriteks ka tööalast kokkupuudet asbestiga, vähest puu- ja juurvilju sisaldavat dieeti, kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust, ioniseerivat kiirgust, radooni ja eelnevast suitsetamisest tingitud pahaloomulisi kasvajad. Kuid kõige uuemad riskitegurid, mis nimekirja lisandunud, on hormoonasendusravi menopausi sümptomite leevendamiseks ning inimese papilloomiviirus (HPV).[4]

Pärilikud tegurid
muuda

Kopsuvähi tekkel võib mängida rolli ka perekondlik soodumus (suitsetamisest sõltumatu). Viimase aja uuringud näitavad, et inimese genoomis on geenipiirkond, millest võib sõltuda kopsuvähi teke.[5]

Sissehingatavad ained ja keskkond
muuda
Söödavad ja joodavad ained
muuda
Põetavad haigused
muuda
Viirused
muuda

Mitmed viirused võivad kas otseselt või kaudselt mõjutada kopsuvähi tekke riski:

Bakterid
muuda
Ravi, raviprotseduurid ja ravimid
muuda

Kopsuvähi risk suureneb, teadmata põhjustel (tõenäoliselt immunosupressiooni tõttu), doonorelundite siirdamise järgselt märkimisväärselt.[14]

Kopsuvähki haigestumise risk suureneb ka teiste vähiliikide, nagu Hodgkini lümfoomi ja rinnavähi[15] ravis kasutatud kiiritusravi toimel.

Hormoonravi
muuda

Hiljuti avaldatud suuremahulised uuringud on kinnitanud, et östrogeenid soodustavad mitteväikerakuliste kopsuvähi rakkude vohamist (proliferatsiooni) in vivo ja in vitro. See on ka põhjuseks, miks adenokartsinoomi esinemissagedus tõuseb eeskätt mittesuitsetajatest naiste seas.[17]

Kopsuvähihaigestumuse sagedus

muuda
  Pikemalt artiklis Vähktõve epidemioloogia maailmas

Kopsuvähki põevad sagedamini arenenud riikide elanikud. Kopsuvähk on üheks sagedamini esinevaks vähktõve vormiks nii Põhja-Ameerikas, Euroopas kui ka Eestis.

Kopsuvähk on kasvajalistest haigustest surma põhjusena esikohal, põhjustades rohkem surmasid kui jämesoole-, rinna- ja eesnäärmevähk kokku (1,1 miljonit surma aastal 2000; 1,4 miljonit surma aastal 2008), olles samas üks paremini välditavaid kasvajalisi haigusi.[18]

Kopsuvähki haigestumine on viimastel aastakümnetel meeste seas vähenenud, naistel suurenenud. Adenokartsinoomi esinemise sagedus on viimaste aastakümnete jooksul suurenenud. Kuigi suitsetamine on üks suuremaid riskitegureid kopsuvähi arenguks, on toimunud märgatav suurenemine kopsuvähki haigestujatel mittesuitsetajate seas.[19]

Põhja-, Ida- ja Lõuna-Euroopa riikides sagenes kopsuvähki haigestumine meeste seas kuni 1990. aastateni. Seejärel haigestumine stabiliseerus. Sarnast trendi märgati ka USA-s meeste puhul.[19]

Kopsuvähi esmaste haigusjuhtude arv ja haigestumuskordaja 100 000 elaniku kohta Eestis aastate lõikes
Aasta Esmasjuhtude arv meestel ja naistel Haigestumuskordaja 100 000 elaniku kohta
2003 756 55,2
2005 736 54,3
2007 794 59,2
2009 690 51,7

[20]

Sümptomid

muuda

Kopsude ehituslike iseärasuste tõttu moodustavad nad keskkonna, milles primaartuumor võib laialdaselt levida ja kasvada, sealjuures avaldamata toimet organismi talitlusele.

Kopsuvähi sümptomid on tingitud kasvaja üldisest mõjust organismile ning võivad olla mittespetsiifilised ja raskesti diagnoositavad.

Sümptomite tüüp Sümptom või tunnus Esinemissagedus (%)
Respiratoorsed
sümptomid
Köha 8–75
Hingeldus 3–60
Rindkerevalu 20–49
Veriköha 6–35
Vilistav või stridoroosne hingamine 0–2
Kopsuvälised
ja
üldsümptomid
Kaalulangus 0–68
Luuvalu 6–25
Trummipulksõrmed 0–20
Palavik 0–20
Nõrkus 0–10
Viited:[21][22][23][24][25][26][27]

Kopsuvähi sümptomeid võib jagada kopsu- ehk respiratoorseteks sümptomiteks ja üldsümptomiteks. Võttes arvesse kõiki kopsuvähijuhte, on kõige sagedasemaks sümptomiks köha. Muudest respiratoorsetest sümptomitest esineb veel sagedasti hingeldust, veriköha, hingamisraskust ja rindkerevalu. Kopsuvähi avastamist soodustab mitme erineva respiratoorse ja üldsümptomi koosesinemine.[22][23][28]

Vaatamata esmase kopsuvähi avastamise asümptomaatilisusele, on selliseid patsiente vaid 6–13%. Patsientidel, kellel puuduvad sümptomid täielikult, on 5 aasta elumus parem võrreldes nende haigetega, kellel on sümptomid haiguse avastamise ajal.[29][30][31]

Paraneoplastilised sündroomid

muuda

Kopsuvähki põdevatel vähihaigetel kaasnevad paraneoplastilised sündroomid[32] (harilikult üks sündroom korraga), mis võivad avalduda igas elundis ja koes ning need liigitatakse onkoloogiliste haigestumiste alla. Neid esineb nii uute vähijuhtude kui ka kasvaja retsidiivide korral ja neid kutsuvad esile kasvajarakkude (vähirakkude) eritatud signaalmolekulid või mediaatorained (hormoonid, peptiidid, tsütokiinid, immunoglobuliinid jt) ja lümfoid(-immuun)süsteemi vastused.

Endokrinoloogilised paraneoplastilised sündroomid

muuda

Neuroloogilised paraneoplastilised sündroomid

muuda

Luustikuga seotud paraneoplastilised sündroomid

muuda

Nefroloogilised paraneoplastilised sündroomid

muuda

Metaboolsed paraneoplastilised sündroomid

muuda

Süsteemsed paraneoplastilised sündroomid

muuda

Vaskulaarsed paraneoplastilised sündroomid

muuda

Dermatoloogilised paraneoplastilised sündroomid

muuda

Hematoloogilised paraneoplastilised sündroomid

muuda
Kopsuvähi metastaseerumine
muuda

Kopsuvähk levib ümbritsevatesse kudedesse (keskseinandisse, perikardile, samuti lümfogeenselt trahheaalsetesse, bronhiaalsetesse ja mediastinaalsetesse lümfisõlmedesse ja hematogeenselt peaajju, luudesse, maksa jne.[33]

Kliiniline klassifikatsioon (aegunud, ebasoovitatav)

muuda

Kliinilises praktikas jaotatakse kopsuvähk kahte gruppi:

  • 1. väikerakk-kopsuvähk (Small Cell Lung Cancer – SCLC)
  • 2. mitteväikerakk-kopsuvähk (Non-Small Cell Lung Cancer – NSCLC)[34]

Mõnel pool maailmas peetakse kliinilist klassifikatsiooni aegunuks ja ebatäpseks, selle asemel soovitatakse kasutada WHO kopsuvähi morfoloogilist klassifikatsiooni (2004).[35]

Väikerakk-kopsuvähk

muuda
 
Histopatoloogiline pilt väikerakk kopsuvähist kopsus. Nõelbiopsia. H&E värvimine
  Pikemalt artiklis Väikerakk-kartsinoom

Väikerakk-kartsinoom (carcinoma parvocellulare) on bronhiaalnäärmete neuroendokriinsetest rakkudest lähtuv pahaloomuline neuroendokriinne kasvaja, mis on väga kiire kasvu ja metastaseerumisega. Esinemissagedus hinnanguliselt ligi 15%.

Arvatavasti on väikerakk-kopsuvähi rakud pärit bronhi neuroendokriinsetest rakkudest, endocrinocytus EC raku vormidest. Ekspresseeruvad mitmetes neuroendokriinsetes markerites ja võivad osaleda ektoopiliste hormoonide tootmises, näiteks antidiureetiline hormoon) (ADH) ja adrenokortikotroopne hormoon (AKTH).[36]

Väikerakk kopsuvähk metastaseerub kiiremini ja laiemalt kui mitteväikerakk-kopsuvähk.

Mitteväikerakk-kopsuvähk

muuda
  Pikemalt artiklis Mitteväikerakk-kopsuvähk

Mitteväikerakk-kopsuvähk on kopsuepiteeli vähivorm, mis erineb väikerakk kopsuvähist, sest ei allu keemiaravile. Esinemissagedus hinnanguliselt kuni 85%.

Jaguneb omakorda:

Kopsuvähi diagnostika

muuda

Uuringud ja analüüsid kopsuvähi tuvastamiseks

muuda

Kopsuvähi sõeluuring

muuda
  Pikemalt artiklis Kopsuvähi sõeluuring

Kopsuvähi sõeluuringud (CT-skriining) on vajalikud, et avastada haigus enne sümptomite ilmnemist. Varajase avastamise korral ja sobiva raviga saab rakendada enamikule patsientidele tervistavat ravi, mõjutades suremusnäitajaid.[41]

Varasemad kopsuvähi sõeluuringud, kus kasutati tuumori avastamiseks kopsuröntgenit ning röga tsütoloogilist uuringut[42], ei ole osutunud efektiivseteks ja seetõttu neid ei soovitata.[43]

Kasutusele on võetud uued meetodid, näiteks katsetatakse rindkere madaladoosilist spiraalset kompuutertomograafilist uuringut.

Kopsude fiiberbronhoskoopia

muuda
  Pikemalt artiklis Kopsude fiiberbronhoskoopia

Fiiberbronhoskoopia koos tangbiopsia ning krüobiopsiaga on üks olulisemaid morfoloogilise diagnoosi meetodeid tsentraalse kopsuvähi korral.

Fiiberbronhoskoopia ajal viiakse hingamisteedesse peenike valguskiududega toru, mille abil edastatakse pilt videosüsteemi, bronhoskoobi abil on võimalik võtta materjali teatud koeuuringute tarbeks.

Perifeerse kopsukasvaja korral tehakse piltdiagnostilise kontrolli all transtorakaalne jämenõelbiopsia. Selle meetodi tundlikkust peetakse tänapäeval väga suureks, 90–99%.[44]

Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast

muuda
  Pikemalt artiklis Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (kopsud)

Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (kas üks, kaks või rohkem ülesvõtet) on osades riikides esmane uuring kopsuhaiguste ja ka kopsuvähi tuvastamiseks, ka kiirgusdoosi eluskudedele peetakse minimaalseks.

Asümptomaatilistel juhtudel võib röntgenoloogiline rindkere ülesvõte olla esimene viide kopsuvähile. Oluline fakt röntgeniülesvõttel rindkerest on see, et ainuüksi otsesuunaline röntgenipilt pole diagnoosimiseks ja tuvastamiseks piisav, vaja oleks lasta teha ka külgprojektsioonis ülesvõte, mis sageli jäetakse tegemata.

Kopsuröntgenipildil võib radioloog tuvastada kahtlasi piirkondi, mille morfoloogiline tuvastamine võib nõuab edasisi uuringuid (näiteks fiiberbronhoskoopiat või kopsubiopsiat).

Röntgeniülesvõte on oluline abivahend, et märgata muutusi lümfisõlmede suuruses või tsentraalse lisamassi olemasolust.[41]

Röntgenleiu variandid kopsuvähi korral võivad olla kas varjustus tipus, perifeerne ümarvari[45], destruktsioon kopsus, perifeerne bronhioloalveolaarne varjustus, tsentraalse vähi korral – lisavari kopsuväratis või muutunud kopsuvärati konfiguratsioon, mediastinaalne või kopsuvärati lümfadenopaatia, kohalik emfüseem, halvasti ravile alluv või paranev kopsupõletik, bronhiektaasiad, obstruktiiv-atelektaatiline pneumoniit, segmendi, sagara või kogu kopsu atelektaas, pleuraefusioon, luuliste struktuuride destruktsioon.[46]

Kompuuteruuring

muuda
 
KT inditseerib kasvajat vasakus kopsus

Kompuutertomograafia (KT) puhul luuakse arvuti abil uuritavast kehapiirkonnast pilt, mis on tehtud röntgeniülesvõtetest. Näitab täpset kasvaja suurust ja asukohta, pannakse paika ka haiguse levik (siirete olemasolu ja asukoht).

Selle meetodi puhul on võimalik uurida kopse kiiresti, sel on suurem tundlikkus kui röntgenil, andes samas ka suurema kiirguskoormuse organismile, kuid madalama kui tavalise KT-uuringu kiirguskoormus. Selle meetodiga avastatud vähkidest 85% olid I staadiumis ning see võimaldas opereeritute 10 aasta elumuse tõsta 92%-ni. Olgugi et uuringul on palju positiivseid tulemusi, ei soovitata kasutada seda rutiinseks sõeluuringuks tema kalliduse, suure kiirguskoormuse ja paljude valepositiivsete tulemuste tõttu. Valepositiivsete tulemuste ravimine võib viia healoomuliste muutuste agressiivse üleravini ning sellest tekkinud tüsistusteni.[47][48][49]

Kopsuvähi magnetresonantstomograafia

muuda

Kasutatakse kahtlusel, et siirded on levinud peaajju ja lisainformatsiooni saamiseks vähkkasvaja paiknemisest rindkeres. Magnetuuring on vastunäidustatud patsientidele, kel on näiteks südamerütmur või operatsiooni klambrid, mis võivad magnetvälja sattudes oma õigest kohast eemale nihkuda. MRT on sobilik ka näiteks keskseinandi protsesside ja tsentraalsete veresoonte seina haaratuse hindamisel peendiagnostiliseks vahendiks. Olgugi et see skanner on üks levinumaid vahendeid, ei ole ta sobilik õhku sisaldavate struktuuride uurimiseks. [50]

Kopsuvähi positronemissioontomograafia (PET-) uuring

muuda
  Pikemalt artiklis Kopsuvähi positronemissioon-tomograafia uuring

Kopsuvähi positronemissioontomograafia (PET-) uuring on radioloogias kasutatav uurimismeetod, kus piltkujutise saamiseks süstitakse patsiendile väike kogus radioaktiivset glükoositaolist märkainet (18F-FDG). Märkaine hakkab kogunema kudedesse ja haiguskolletesse, mis on suurenenud glükoosi tarbimisega – aine imendumisel organismis püütakse tekitaga võimalikult täpne pilt, mis võimaldaks hinnata kudede ainevahetusprotsesse raku ainevahetuse tasemel, rõhuasetusega haiguskolletel.[51]

PET-uuring erineb MRT-st selle poolest, et tema tulemuseks ei ole varjukujutis, kuna kopsuvähi kolde suurus ei inditseeri selle kasvukiirust, vaid rakutasandilise ainevahetuse peegeldamine. Positronemissioontomograafia põhineb teoorial, et vähirakud, mis kasvavad kontrollimatult, omastavad glükoosi kiiremini kui normaalsed rakud, seetõttu võivad piltkujutisel tulla nähtavale kehas piirkonnad, kus toimub väga kiire suhkrute ainevahetus. Eriti usaldusväärseks peetakse PET-uuringut pahaloomuliste muutuste tuvastamisel ning ka kaugmetastaaside avastamisel kogu organismis. Uuringul süstitakse patsiendi vereringesse radioaktiivset ainet, mis koguneb kiiresti kasvavate rakkude piirkonda, mille aparaat seejärel kuvab.

Uuringu piiranguteks on iga indiviidi rakkude hingamisahelate ja ainevahetuse eripärad, nii võivad uuringut mõjutada inimesel esinev hüpoglükeemia (keha rakud reguleerivad veresuhkru taseme alla) või ka hüperglükeemia.[viide?]

PET-uuringu tulemused, kui vähipaige on väike (väiksem kui 1 cm), vajaksid täpsemat uurimist ja lisanduda võiks siiski ka histoloogiliste leidude analüüs. PET-uuringu tulemused mitteväikerakk-kopsuvähi tuvastamisel on osutunud ka valepositiivseks (terve tunnistatakse haigeks).[52]

PET-seadme negatiivseks küljeks on tema kõrge hind ja esialgu vähene seadmete levik[50][53], tänapäeval on PET-uuringu aparaadid olemas nii Tallinnas kui ka Tartus.

Kopsuvähi eristusdiagnoos

muuda

Diagnoosi kinnitamiseks tuleks läbi viia eristusdiagnoos, et välistada hingamisteede haigused ja

Diagnoosi kodeerimine

muuda

Kopsuvähi TNM-klassifikatsioon 7. väljaanne

muuda

Peamiste kopsuvähi diagnostika meetodite hulka kuuluvad kasvaja morfoloogiline kindlaks tegemine ja kasvajarakkude patobioloogiline kirjeldamine.

TNM-klassifikatsioon (tumor-nodus-metastasis system) on pahaloomuliste kasvajate kliinilise klassifikatsiooni süsteem, milles märgitakse kasvajaasukoht, lümfisõlmede haaratus ja metastaaside olemasolu.

Kopsuvähi TNM-klassifikatsioon
T: Primaarne kasvaja N: Lümfisõlmed M: Metastaasid
TX Primaarset kasvajat ei saa määrata. Kasvaja olemasolu on tõestatud tsütoloogiliselt röga või bronhiloputusmaterjali analüüsimisel, kuid seda pole visualiseeritud. NX Regionaalseid lümfisõlmi ei saa hinnata. MX Kaugmetastaasi pole võimalik hinnata
T0 Primaarset kasvajat ei leita N0 Regionaalsetes lümfisõlmedes puuduvad metastaasid M0 Kaugmetastaasid puuduvad
Tis Kartsinoom in situ N1 Metastaasid on ipsilateraalsetes (samapoolsetes) peribronhiaalsetes ja/või samapoolsetes kopsuvärati lümfisõlmedes M1a Kasvaja metastaasidega vastaspoolses kopsus, pleural või maliigne pleura/perikardi efusioon
T1 Kasvaja suurus on ≤ 3 cm, ümbritsedes kopsukude või vistseraalset pleurat, ilma proksimaalse bronhoskoopiata. N2 Metastaasid ipsilateraalsetes mediastinaalsetes ja/või trahhea bifurkatsiooni alustes lümfisõlmedes. M1b Ekstratorakaalsed kaugmetastaasid
T1a Kasvaja suurus on ≤ 2 cm. N3 Metastaasid ipsilateraalsetes mediastinaalsetes või kopsuvärati lümfisõlmedes, metastaasid sama- või vastaspoolsetes skaleensetes või supraklavikulaarsetes lümfisõlmedes
T1b Kasvaja suurus on > 2–3 cm.
T2 Kasvajad suurusega < 3–7 cm või kasvajad järgnevate tunnustega: Kasvaja ulatub peabronhini, kuid jääb < 2 cm trahhea bifurkatsioonist distaalsemale; Kasvaja põhjustab kopsude kokkulangemist või obstruktiivse pneumoniidi, mis võib levida kopsuväratini, kuid ei põhjusta kogu kopsu atelektaasi (kokkulangemist).
T2a Kasvaja suurim mõõde on > 3–5 cm.
T2b Kasvaja suurim mõõde on >5–7 cm.
T3 Kasvaja suurim mõõde on > 7 cm või kasvaja, mis põhjustab järgmistesse struktuuridesse invasiooni: rindkeresein, perikard, diafragma, parietaalne ja mediastaalne pleura; ulatub peabronhis proksimaalsemale kui 2 cm trahhea bifurkatsioonist, kuid ei tungi trahhea bifurkatsioonini; põhjustab kogu kopsu obstruktiivse pneumoniidi või atelektaasi; andnud metastaasid samasse kopsusagarasse.
T4 Eri suurusega kasvaja, mis põhjustab invasiooni järgmistesse struktuuridesse: keskseinand, suured veresooned, söögitoru, süda, lülikeha, trahhea bifurkatsioon või kasvaja metastaasidega kopsus algkoldega samal poolel, kuid teises sagaras

[54]

Kopsuvähi staadiumid TNM klassifikatsiooni 7. väljaande järgi
TNM Staadium
T1a–T1b N0 M0 IA
T2a N0 M0 IB
T1a–T2a N1 M0 IIA
T2b N0 M0
T2b N1 M0 IIB
T3 N0 M0
T1a–T3 N2 M0 IIIA
T3 N1 M0
T4 N0–N1 M0
N3 M0 IIIB
T4 N2 M0
M1 IV

Onkoteraapia

muuda

Onkoteraapia ehk medikamentoosse onkoloogia ja kopsuvähi vastane ravi ei ole ilmselt pahaloomulise haiguse tõestuseta lubatud. Kopsuvähi hetkeolukorra tuvastamine ja tõendamine on keerukas protsess ja tõestusena võidakse maailma eri paigus aluseks võtta erinevaid diagnostika meetodeid ja/või analüüse – kuna kopsuvähki peetakse tänapäeval molekulaartasandi seisundiks, siis püütakse tõendusmaterjali leida kopsubiopsia abil saadud koeproovi(de)st, mis positiivsel tulemusel (pahaloomuline kasvaja), annab tõuke vähipatsiendiga ka medikamentoosse ravi võimaluste üle arutlemise alustamiseks.

Kopsuvähi ravitulemus on sõltuvuses ka haiguse staadiumist – mida varem haigus avastatakse, seda parem on elumusprognoos. Seetõttu pööratakse väga suurt tähelepanu selle haiguse varajasele avastamisele ja kopsuvähi sõeluuringutele.

Samuti leiti, et pärast neoadjuvantset keemiaravi allusid naiste organismid oluliselt paremini ravile kui meestel. Ka väikerakulisel kopsuvähil on sarnased tulemused.[55] [56] [57] [58]

Kõige edukamaks raviks on osutunud onkoloogiline ravi, mis on kombineeritud kirurgilise raviga. Kuna viimase poole sajandi jooksul on toimunud suured edasiminekud kopsuvähi diagnostikas ja ravis, on toimunud märkimisväärsed muutused ka mitteväikerakulise kopsuvähi haigete 5 aasta elumuses, mis on tõusnud 20%-lt 55%-ni tänapäeval. Postoperatiivne suremus on kopsuvähiga opereeritud patsientide hulgas vähenenud 1–2%-ni.[59][60]

Kirurgiline ravi

muuda
  Pikemalt artiklis Kopsuvähi kirurgiline ravi

Kopsuvähi kirurgiline ravi oli üks esimesi kopsuvähi ravivorme, mis hakkas, tõenäoliselt ligi 70 aastat tagasi, haiglates levima.

Kopsuvähi kirurgilise ravi korral, mille läbi viimisel püütakse Eestis järgida onkoloogilise kirurgia üldtunnustatud printsiipe[61], ei eeldata efektiivsuseks rohkemat kui 30%.

Kirurgilise ravi mahuks on kas lobektoomia, pulmonektoomia, segmentektoomia või ka atüüpiline kopsuresektsioon ja mediastinaalne lümfadenektoomia.[62]

Kirurgiline ravi nõuab näidustuste hindamisel eri aspektide arvestamist:

  • kasvaja eemaldatavus
  • prognoositav kaugtulemus võrreldes teiste ravimeetoditega
  • kopsude funktsionaalsed näitajaid
  • operatsiooniga kaasnevad riske
  • tähtsamate elundkondadega kaasnevad haigused [63]

Kopsuvähi operatsiooni eesmärkideks on (vastavalt Kopsuvähi TNM-klassifikatsioon 7. väljaandele) T (kasvaja algkolle) ja N (lümfisõlme) lõplik diagnostika ja kasvaja radikaalne eemaldamine, kopsuvähi algkolde ja kopsuvärati lümfisõlmede resektsioon ühe plokina, kasvaja ja lümfisõlmede kirurgiline dissektsioon kasvajarakkude disseminatsiooni vältides ja ipsilateraalsete intratorakaalsete lümfisõlmede eemaldamine. Teine oluline kriteerium on regionaalsete lümfisõlmede eemaldamise ulatus.[64][65][66]

Üldiselt eemaldatakse kopsu pahaloomuline kasvaja koos ümbritsevate kudedega, et saada võimalusel lahti kõikidest vähirakkudest ja kopsuvähi haigete elumust pikendada, tihti eemaldatakse ka ümbritsevad lümfisõlmed. Operatiivse ravi puhul on tegemist lokaalse raviga, seetõttu ei saa seda kasutada vähisiirete raviks, kuid tänu kirurgia arengule on hakatud eemaldama ka metastaase, mis on opereeritavad. Kopsuvähi puhul on osadel juhtudel vajalik ühe kopsu täielik eemaldamine, kuid võimalusel lõigatakse ära vaid osa kopsust, kus kasvaja paikneb.

Kopsuvähi kirurgilist ravi saab rakendada 16–20% kopsuvähihaigusjuhtudest. Kopsuvähi radikaalse operatsiooni vastunäidustused:

Radikaalne kirurgiline ravi on enamikul juhtudel osutunud selle haiguse korral piisavaks, seetõttu võidakse kasutada kombineeritud ravi koos kiiritusraviga.

Kiiritusravi

muuda
  Pikemalt artiklis Kopsuvähi kiiritusravi

Kopsuvähi kiiritusravi võib olla kas osa kombineeritud ravist: operatiivne, kemoteraapia ja kiiritusravi, või ka iseseisvalt kasutatav ravi liik. Operatiivse ravi vastunäidustuste korral tuleks, vastavalt kopsuvähi TNM-süsteemile, koostöös kopsuvähihaigega arutada kopsuvähi kiiritusravi võimaluste üle ja koostada kiiritusravi plaan.[67]

Kopsuvähi kiiritusravi jagatakse kaheks: v��lis- ja sisekiiritusravi[67].

Väliskiiritusravi põhineb kasvajapaikme kiiritamisel kehavälise spetsiaalse kiirgusallikaga (seadme sees), kasutatakse röntgenikiirgust ja erinevaid kiirgusdoose.

Väliskiiritusravi eesmärgiks on kopsuvähi kolde mõõtmete vähendamine või sümptomite leevendamine. Kiiritusravi teostatakse väikeste osade kaupa ehk fraktsioneeritult. Väikerakulise kopsuvähi standardse fraktsioneeringu puhul toimub üks kiiritusraviseanss päevas ja ravi kestus umbes 6–7 nädalat. Hüperfraktsioneeritud kiiritusravi puhul on kaks kiiritusravi fraktsiooni päevas, kusjuures nende seansside vaheline periood peab olema vähemalt 6 tundi.

Kopsuvähi kiiritusravi kõige peamisemad kõrvaltoimed on kiiritusösofagiit, köha, rindkerevalu, palavik, juuste väljalangemine, kurnatus[68], kopsude kiiritusjärgne fibroos, kiirituskopsupõletik, harva ka kiiritusjärgne müokardiit ja perikardiit ning müelopaatia.

Kopsuvähi kiiritusravi doosid

muuda

Kiirgusravi doosid on kopsuvähi vormide korral enamasti sama suured ja 50 Gy.

Metastaaside, näiteks ajumetastaaside, profülaktilise kiirituse osas puudub kindel ülevaade toimete kohta, kliiniliselt tuvastatud ajumetastaaside korral peaks kogu aju saama kiiritust kokku 30 Gy-d – jagatuna 10 osaks 2 nädala jooksul.

Medikamentoosne ravi

muuda

Keemiaravi ehk tsütostaatilise raviga üritatakse takistada vähirakkude paljunemist. Kasutatakse mitmeid ravimeid, mis hävitavad vähirakke või takistavad nende kasvamist. Väikeraku kopsuvähi puhul võib kombineeritud keemiaravi pikendada eluiga kuid põhjustab raskeid ja isegi eluohtlikke kõrvalnähtusid. Praegu saadaolev keemiaravi ei võimalda tervenemist. Mitteväikerakulise kopsuvähi puhul keemiaravi on endiselt eksperimentaalne ega saa nimetada üheks võimaluseks, et pikendada eluiga või elukvaliteeti.

Väikerakulise kopsuvähi kemoteraapia (elumus ca 14 kuud) standardravi:

Keemiaravi tehakse eri etappidel erinevalt:

Neoadjuvantne keemiaravi
muuda

Seda raviviisi teostatakse enne kasvaja eemaldamisoperatsiooni sooritamist. Ravi eesmärk on kasvaja mõõtmete vähendamine, et oleks võimalik eemaldada kasvaja kogus ulatuses.

Adjuvantne keemiaravi
muuda

Teostatakse pärast kasvaja eemaldamist. Tegemist on haiguse remissiooni soodustava raviga, eesmärgiks on olemasolevate vähirakkude hävitamine.

Palliatiivne keemiaravi
muuda

Eesmärk on peatada kasvajarakkude edasist levikut ja kasvaja suuruse vähendamine.

Sarnaselt kiiritusraviga toimub keemiaravi mitme järjestikuse ravikuurina. Võimalik on ka kombinatsioonravi, niit et vähihaigele manustatakse mitut ravimit korraga.

Väikeraku kopsuvähi puhul on teada:

  • tsütotoksilised ravimid on kõige efektiivsemad kombineerituna ja manustatud maksimaalse taluvusepiirini
  • sellise režiimi juures on rasked ja eluohtlikud kõrvalnähud tavalised. Eluohtlikuks osutuvad vähemal kui 5%-l patsientidest
  • keemiaravi pikendab eluiga, kuid väga vähesed patsiendid elavad üle 3 aasta

Levinud kõrvalnähud keemiaravi puhul:

Kopsuvähi retsidiivid

muuda

Enamikul väikerakk-kartsinoomihaigetel, kes on saanud nii kiiritus- kui ka keemiaravi, on haigus tagasi tulnud. Haiguse taastulemine toimub tõenäoliselt esimese kahe aasta jooksul pärast ravi.[69]

Kopsuvähi elumus

muuda
Ühe ja viie aasta suhteline kopsuvähi elumus koos 95% usaldusintervalliga (UI) Eestis 2005–2009
Kokku Mehed Naised
1 a 29 29 30
95% 28–31 27–31 27–34
5 a 10 10 13
95% 9–11 8–11 11–16

[70] Suurte vaatluste põhjal on jõutud järeldusele, et kopsuvähki haigestunud naiste elumus on suurem kui meestel. I staadiumis oli naiste 5 aasta elumus võrreldes meestega suurem: 69% vs. 64%; II staadiumis 60% vs. 50% ning III staadiumis vastavalt 46% ja 37%.

Molekulaarpatoloogia

muuda

Kopsuvähi ravi baseerub tänapäeval mitmete riikide meditsiini- ja farmakoloogiavaldkonnas nii patohistoloogilise kui molekulaarse ehituse ja kliinilise haiguse levikul.

Patohistoloogilisel tasandil ei ole väikerakk-kartsinoomi ja mitteväikerakk-kopsuvähi eristamine koematerjalide alusel piisav, erinevate vähitüüpide ja staadiumite tuvastamiseks ja algkollete eristamiseks metastaasidest ning raviskeemide koostamiseks tuleks läbi viia vähirakkude fragmentide molekulaarsete profiilide uurimised molekulaarsel tasandil.[71]

Protoonkogeenid
muuda

Kopsuvähiga seostatakse tänapäeval järgmisi protoonkogeene: MYC, KRAS, EGFR, HER2 ja cyclin D1 (CCND1).

Immunopatoloogia

muuda

Kopsuvähihaigetel esineb muutusi rakulise immuunsuse talitluses, nii näiteks on vähenenud ringlevate B- ja T-lümfotsüütide ning nende erinevaid funktsioone kandvate alampopulatsioonide arvukus.[72]

Kopsuvähi kolde mikrokeskkond

muuda
  Pikemalt artiklis Kopsuvähi kolde mikrokeskkond

Kopsuvähi kolle moodustub lisaks geneetilistele teguritele ka mitmete kehasiseste protsesside tulemina, põletikukolde düsregulatsioon, immunosupressioon ja lahustuvate kasvufaktorite, tsütokiinide ja hormoonide suurenenud ringlus.

Kopsuvähi kolde mikrokeskkonnale on iseloomulik kasvaja hüpoksia – hüpoksilised kasvajarakud (kiirgusele üsna resistentsed). Kasvajat varustav veresoonte võrgustik on sagedasti vigane – kas veresoonte vähesuse või ka talitlushäirete tõttu ja osa kasvajast ei saa piisavalt ja õigeaegselt hapnikku ja toitaineid. Kasvaja hüpoksia võib välja kujuneda juba 100–150 µm kaugusel veresoontest.[73]

Kopsuvähi kolde mikrokeskkonna hulka loetakse ka endoteelirakud, kasvaja fibroblastid, müeloidrakud, mastocytus, dendriitrakud ja ekstratsellulaarne maatriks. Kopsuvähi kolde uussoonestumise tulemusel tekkinud sooned (vere- ja lümfisooned) liiguvad koldesse ka arvukad vererakud, makrofaagid, neutrofiilid, T- ja B-rakud.[74]

Kopsuvähivastane vaktsiin

muuda

Kopsuvähivastaste terapeutiliste vaktsiinide eesmärk on aktiveerida organismi immuunsüsteemi vähiantigeenide suhtes. Käimasolevad MAGE-A3 antigeenil rajaneva kopsuvähivastase vaktsiini kolmanda faasi juhuslikustatud platseeboga kontrollitud topeltpimedasse üleilmsesse uuringusse koondnimega MAGRIT kaasatud 2272 mitteväikerakk-kopsuvähki põdeva patsiendi (Eestis kaasatud 57 patsienti) elumusnäitajad ei erinenud oluliselt platseebot saanud patsientide omast.[75]

Ajaloolist

muuda

1878. aastal moodustasid maliigsed kopsukasvajad Saksamaal Institute of Pathology of the University of Dresden (Dresdeni Ülikooli Patoloogiainstituudis) 1% kõigist lahkamisel tuvastatud vähivormidest. 1918. aastaks aga 10% ja 1927. aastal rohkem kui 14%.

1930. aastal avaldatud käsiraamatus "Springer Handbook of Special Pathology" täheldati, et pahaloomuliste kopsukasvajate esinemine (peamiselt meestel) on tõusuteel.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Secondary cancer in the lung (metastatic lung cancer), veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  2. ↑ P Uma Devi, BASICS OF CARCINOGENESIS, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  3. ↑ CDC, Adult Cigarette Smoking in the United States: Current Estimates, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)(inglise keeles)
  4. ↑ Johnson D, Blot W, Carbone D, et al. Cancer of the lung: non-small cell lung cancer and small cell lung cancer. In: Abeloff M, Armitage J, Niederhuber J, et al., eds. Abeloff ́s Clinical Oncology. 4th ed. Philadelphia: Churchill Livingstone; 2008. lk 1307–66.
  5. ↑ Coté ML, Liu M, Bonassi S, Neri M, Schwartz AG, Christiani DC, Spitz MR, Muscat JE, Rennert G, Aben KK, Andrew AS, Bencko V, Bickeböller H, Boffetta P, Brennan P, Brenner H, Duell EJ, Fabianova E, Field JK, Foretova L, Friis S, Harris CC, Holcatova I, Hong YC, Isla D, Janout V, Kiemeney LA, Kiyohara C, Lan Q, Lazarus P, Lissowska J, Le Marchand L, Mates D, Matsuo K, Mayordomo JI, McLaughlin JR, Morgenstern H, Müeller H, Orlow I, Park BJ, Pinchev M, Raji OY, Rennert HS, Rudnai P, Seow A, Stucker I, Szeszenia-Dabrowska N, Dawn Teare M, Tjønnelan A, Ugolini D, van der Heijden HF, Wichmann E, Wiencke JK, Woll PJ, Yang P, Zaridze D, Zhang ZF, Etzel CJ, Hung RJ.,Increased risk of lung cancer in individuals with a family history of the disease: a pooled analysis from the International Lung Cancer Consortium., Eur J Cancer. september 2012;48(13):1957-68. doi: 10.1016/j.ejca.2012.01.038., veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  6. ↑ Demetrius Albanes, β-Carotene and lung cancer: a case study 12, Am J Clin Nutr, juuni 1999, 69. köide, nr 6 lk 1345-1350, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  7. ↑ Jana Jaal, Margit Mägi, Viimaste aastakümnete suundumused kopsuvähi epidemioloogias.
  8. ↑ Christophe Bolognaa, Marie-Christinne Picotb, Christian Jorgensena, Philippe Viua, Regis Verdierb, Jacques Sanya, Study of eight cases of cancer in 426 rheumatoid arthritis patients treated with methotrexate, 24. oktoober 1996, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  9. ↑ Lee JY, Jeon I, Lee JM, Yoon JM, Park SM., Diabetes mellitus as an independent risk factor for lung cancer: a meta-analysis of observational studies. Lühikokkuvõte., Eur J Cancer. juuli 2013 ;49(10):2411-23. doi: 10.1016/j.ejca.2013.02.025., veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  10. ↑ M Kale, R Ramsey-Goldman, [...] ja AE Clarke, Lung cancer in systemic lupus erythematosus, Arthritis Res Ther. 2012; 14(Suppl 3): A15., doi: 10.1186/ar3949, PMCID: PMC3467492, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  11. ↑ J Koshiol, M L Gulley, Y Zhao, M Rubagotti, F M Marincola, M Rotunno, W Tang, A W Bergen, P A Bertazzi, D Roy, A C Pesatori, I Linnoila, D Dittmer, A M Goldstein, N E Caporaso, L M McShane, E Wang ja M T Landi, Epstein–Barr virus microRNAs and lung cancer, British Journal of Cancer (2011) 105, 320–326. doi:10.1038/bjc.2011.221 www.bjcancer.com, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014)(inglise keeles)
  12. ↑ J Cadranel, D Garfield, A Lavolé, M Wislez, B Milleron, ja C Mayaud, Lung cancer in HIV infected patients: facts, questions and challenges, Thorax. Nov 2006; 61(11): 1000–1008., doi: 10.1136/thx.2005.052373, PMCID: PMC2121163, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  13. ↑ Heidi Ledford, Viruses found in lung tumours. Common viruses might contribute to lung cancer., 25. aprill 2008, Nature, doi:10.1038/news.2008.779, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  14. ↑ Eric A. Engels, Ruth M. Pfeiffer, [...] , ja Monica Lin, Spectrum of Cancer Risk among U.S. Solid Organ Transplant Recipients: The Transplant Cancer Match Study, JAMA. 2. november 2011; 306(17): 1891–1901., doi: 10.1001/jama.2011.1592, PMCID: PMC3310893, NIHMSID: NIHMS362724, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  15. ↑ ScienceDaily, Increased risk of developing lung cancer after radiotherapy for breast cancer, 6. aprill 2014, ESTRO, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)(inglise keeles)
  16. ↑ Christopher G. Slatore, Jason W. Chien, David H. Au, Jessie A. Satia, and Emily White, Lung Cancer and Hormone Replacement Therapy: Association in the Vitamins and Lifestyle Study, J Clin Oncol., 20. märts 2010; 28(9): 1540–1546., doi: 10.1200/JCO.2009.25.9739, PMCID: PMC2849773, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  17. ��� Márquez-Garbán, D.C., Chen, H.W., Fishbein, M.C. et al. Estrogen receptor signaling pathways in human non-small cell lung cancer. Steroids. 2007; 72: 194-205
  18. ↑ Horn, L; Pao W; Johnson DH (2012). "Chapter 89". In Longo, DL; Kasper, DL; Jameson, JL; Fauci, AS; Hauser, SL; Loscalzo, J. Harrison's Principles of Internal Medicine (18th ed.). McGraw-Hill. ISBN 0-07-174889-X.
  19. ↑ 19,0 19,1 The changing epidemiology of lung cancer in Europe Maryska L.G. Janssen-Heijnenemail, Jan-Willem W. Coebergh
  20. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 27. juunil 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  21. ↑ HydeL,HydeCI. Clinical manifestations of lung cancer. Chest 1974;65:299–306
  22. ↑ 22,0 22,1 Buccheri G, Ferrigno D. Lung cancer: clinical presentation and specialist referral time. Eur Respir J 2004;24:898–904
  23. ↑ 23,0 23,1 Corner J, Hopkinson J, Fitzsimmons D, et al. Is late diagnosis of lung cancer inevitable? Interview study of patients’ recollections of symptoms before diagnosis. Thorax 2005;60:314–9
  24. ↑ Pretreatment evaluation of non-small-cell lung cancer. The American Thoracic Society and The European Respiratory Society. Am J Respir Crit Care Med 1997;156:320–32
  25. ↑ Cromartie RS 3rd, Parker EF, May JE, et al. Carcinoma of the lung: a clinical review. Ann Thorac Surg 1980;30:30–5.
  26. ↑ GrippiMA.Clinical aspect sof lung cancer. SeminRoentgenol 1990;25:12–24
  27. ↑ Karsell PR, McDougall JC. Diagnostic tests for lung cancer. Mayo Clin Proc 1993;68:288–96
  28. ↑ Hamilton W, Peters TJ, Round A, et al. What are the clinical features of lung cancer before the diagnosis is made? A population based case-control study. Thorax 2005;60:1059–65
  29. ↑ G. Buccheri ja D. Ferrigno, Lung cancer: clinical presentation and specialist referral time, doi: 10.1183/09031936.04.00113603, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)(inglise keeles)
  30. ↑ Carbone P, Frost J, Feinstein A. Lung cancer: perspectives and prospects. Ann Intern Med 1970;73:1003–24
  31. ↑ Koyi H, Hillerdal G, Branden E. A prospective study of a total material of lung cancer from a county in Sweden 1997–1999: gender, symptoms, type, stage, and smoking habits. Lung Cancer 2002;36:9–14
  32. ↑ Stefanie Heinemann, Peter Zabel, Hans-Peter Hauber, Paraneoplastic syndromes in lung cancer, Cancer Therapy, 6. väljaanne, lk 687-698, 2008, veebiversioon (vaadatud 09.11.2014)(inglise keeles)
  33. ↑ Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 318–321, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  34. ↑ Tartu Ülikooli Kliinikum, Kopsuvähk, veebiversioon (vaadatud 08.11.2014)
  35. ↑ Iver Petersen, Prof. Dr. med., The Morphological and Molecular Diagnosis of Lung Cancer, Dtsch Arztebl Int. august 2011; 108(31-32): 525–531., doi: 10.3238/arztebl.2011.0525, PMCID: PMC3163783, veebiversioon (vaadatud 11.11.2014)(inglise keeles)
  36. ↑ Mitchell, Richard Sheppard; Kumar, Vinay; Abbas, Abul K.; Fausto, Nelson. "Ch. 13, box on morphology of small-cell lung carcinoma". Robbins Basic Pathology (8th ed.). Philadelphia: Saunders
  37. ↑ Subramanian, J.; Govindan, R. (2007). "Lung Cancer in Never Smokers: A Review". Journal of Clinical Oncology 25 (5): 561–70
  38. ↑ Kenfield, S. A.; Wei, E. K.; Stampfer, M. J.; Rosner, B. A.; Colditz, G. A. (2008). "Comparison of aspects of smoking among the four histological types of lung cancer". Tobacco Control 17 (3): 198–204.
  39. ↑ Popper, H. H. (2011). "Large cell carcinoma of the lung – a vanishing entity?". Memo - Magazine of European Medical Oncology 4: 4–9
  40. ↑ 40,0 40,1 "Respiratory Medicine. 2nd Edition" David C. Flenley
  41. ↑ 41,0 41,1 Cagle P, Allen T, Kerr K. Transbronchial and Enddobronchial Biopsies. Philadelphia: Lippincott Williams & Wilkins; 2009
  42. ↑ Melamed MR, Flehinger BJ, Zaman MB, et al. Screening for early lung cancer. Results of the Memorial Sloan-Kettering study in New York. Chest 1984;86:44–53
  43. ↑ Kopsuvähi ravijuhistes ei soovitata kasutada üldist kompuutertomograafia sõeluuringut, veebiversioon (vaadatud 11.11.2014)
  44. ↑ Marran S, Almre I, Tamvere T, et al. Cryotechnology-based bronchial biopsies provide high efficiency in diagnosing lung cancer. Am J Respir Crite Care Med 2010;181(Suppl1):A5169
  45. ↑ Tanel Laisaar, Ümarvari kopsus, TÜ Kliinikumi kopsukliinik, Eesti Arst 2008; 87(4):260−268, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014)
  46. ↑ 46,0 46,1 A. Altraja, Kopsuvähk, 2004, veebiversioon (vaadatud 11.11.2014)
  47. ↑ Mulshine JL, Sullivan DC. Clinical practice. Lung cancer screening. N Engl J Med 2005;352:2714–20
  48. ↑ Berrington de Gonzalez A, Darby S. Risk of cancer from diagnostic X-rays: estimates for the UK and 14 other countries. Lancet 2004;363:345–51
  49. ↑ Jett JR, Midthun DE. Commentary: CT screening for lung cancer--caveat emptor. Oncologist 2008;13:439–44
  50. ↑ 50,0 50,1 Hollings N, Shaw P. Diagnostic imaging of lung cancer. Eur Respir J 2002;19:722–42
  51. ↑ Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku nukleaarmeditsiini osakonna vanemõde Epp Linnasmägi, POSITRONEMISSIOON-TOMOGRAAFIA (PET) UURING, 2013, veebiversioon (vaadatud 13.11.2014)
  52. ↑ Liesbet Schrevens, Natalie Lorent, Christophe Dooms ja Johan Vansteenkiste, The Role of PET Scan in Diagnosis, Staging, and Management of Non-Small Cell Lung Cancer, doi: 10.1634/theoncologist.9-6-633, The Oncologist, november 2004, 9. väljaanne, nr 6, lk 633-643, veebiversioon (vaadatud 13.11.2014)(inglise keeles)
  53. ↑ Naidich D, Webb W, M[ller N, et al. Computed Tomography and Magnetic Resonance of the Thorax. 3rd edn. Philadelphia: Lippincott Williams & Wilkins; 1999.
  54. ↑ Kopsuvähi TMN-klassifikatsiooni 7. väljaanne. Ingemar Almre, Tõnu Vanakesa https://web.archive.org/web/20141030123429/http://www.eestiarst.ee/static/files/048/ea10lisa2lk43-47.pdf
  55. ↑ Cerfolio RJ, Bryant AS, Scott E, et al. Women with pathologic stage I, II, and III non-small cell lung cancer have better survival than men. Chest 2006;130:1796–802.
  56. ↑ Schiller JH, Harrington D, Belani CP, et al. Comparison of four chemotherapy regimens for advanced non-small-cell lung cancer. N Engl J Med 2002;346:92–8
  57. ↑ Fossella F, Pereira JR, von Pawel J, et al. Randomized, multinational, phase III study of docetaxel plus platinum combinations versus vinorelbine plus cisplatin for advanced non-small-cell lung cancer: the TAX 326 study group. J Clin Oncol 2003;21:3016–24
  58. ↑ Sandler A, Gray R, Perry MC, et al. Paclitaxel-carboplatin alone or with bevacizumab for non-small-cell lung cancer. N Engl J Med 2006;355:2542–50
  59. ↑ Pearson FG. Non-small cell lung cancer: role of surgery for Stages I-III. Chest 1999;116:500–3.
  60. ↑ Shields TW, LoCicero J, Reed EC, et al. General Thoracic Surgery 7th ed. Philadelphia: Lippincot Williams & Wilkins; 2010
  61. ↑ Tõnu Vanakesa, PERHi kardiotorakaalkirurgia keskus, Kopsuvähi kirurgiline ravi, Eesti Arst 2010; 89(Lisa2):48−58, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)(inglise keeles)
  62. ↑ Tanel Laisaar, Minimaalinvasiivse ravi võimalused kopsuvähi korral, Eesti Arst 2010; 89(Lisa2):59−67, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)
  63. ↑ Trends in incidence and prognosis of the histological subtypes of lung cancer in North America, Australia, New Zealand and Europe. Janssen-Heijnen ML1, Coebergh JW. http://www.lungcancerjournal.info/article/S0169-5002(00)00197-5/abstract
  64. ↑ Pass HI, Carbone DP, Johnson DH, et al. Lung cancer: principles and practice. 3rd ed. Lippincott Williams & Wilkins, 2005:373–86
  65. ↑ Freedman ND, Leitzmann MF, Hollenbeck AR, et al. Cigarette smoking and subsequent risk of lung cancer in men and women: analysis of a prospective cohort study. Lancet Oncol 2008;9:649–56
  66. ↑ Marquez-Garban DC, Chen HW, Goodglick L, et al. Targeting aromatase and estrogen signaling in human non-small cell lung cancer. Ann N Y Acad Sci 2009;1155:194 –205
  67. ↑ 67,0 67,1 About radiotherapy for lung cancer, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)(inglise keeles)
  68. ↑ Lung cancer radiotherapy side effects, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)(inglise keeles)
  69. ↑ The Merck Manula, Home edition, Lung Cancer, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014)(inglise keeles)
  70. ↑ https://web.archive.org/web/20150924112842/http://www.tai.ee/images/PDF/Registrid/Elulemuse_tabel_1.pdf Eesti Vähiregister
  71. ↑ Dara L. Aisner, MD, PhD ja Carrie B. Marshall, MD, Molecular Pathology of Non–Small Cell Lung Cancer A Practical Guide, doi: 10.1309/AJCPFR12WJKCEEZZ, (2012) American Journal of Clinical Pathology, 138, 332–346., veebiversioon (vaadatud 10.11.2014)(inglise keeles)
  72. ↑ Wesselius LJ, Wheaton DL, Manahan-Wahl LJ, Sherard SL, Taylor SA, Abdou NA., Lymphocyte subsets in lung cancer. Lühikokkuvõte., Chest. 1987 May;91(5):725-9. (vaadatud 14.11.2014)(inglise keeles)
  73. ↑ Edward E. Graves, Ph.D., Amit Maity, M.D., Ph.D, ja Quynh-Thu Le, M.D., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2917385/ The Tumor Microenvironment in Non-Small Cell Lung Cancer], Semin Radiat Oncol. juuli 2010; 20(3): 156–163., doi: 10.1016/j.semradonc.2010.01.003, PMCID: PMC2917385, NIHMSID: NIHMS200259, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014)(inglise keeles)
  74. ↑ Zhao Chen, Christine M. Fillmore, Peter S. Hammerman,Carla F. Kim & Kwok-Kin Wong, Non-small-cell lung cancers: a heterogeneous set of diseases, Nature Reviews Cancer 14, 535–546 (2014) doi:10.1038/nrc3775, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014)(inglise keeles)
  75. ↑ Dave Levitan, MAGE-A3 Lung Cancer Vaccine Provides No Benefit Over Placebo, 13. oktoober 2014, Lung Cancer, ESMO 2014, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)(inglise keeles)

Kirjandus

muuda
  Portaal Meditsiin
Väikerakk-kopsuvähk
Mitteväikerakk-kopsuvähk
Kopsuvähi diagnostika ja sõeluuringud
Muu
Molekulaarpatoloogia
Vähi molekulaarsed biomarkerid
Kopsuvähi valuravi
Kopsuvähi metastaasid
Kopsuvähihaige surm
Teadustöö- ja uuringud
Ajaloolist
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kopsuvähk&oldid=6661914"