Keelikloomad

Keelikloomade hõimkond jaguneb kolmeks alamhõimkonnaks: mantelloomad, süstikkalad ja selgroogsed.

Mantelloomade alamhõimkonnas on vastsetel seljakeelik ja torujas kesknärvisüsteem, kuid täiskasvanutel pole kumbagi. Süstikkaladel on seljakeelik ja kesknärvisüsteem, kuid puuduvad selgroolülid. Selgroogsetel on seljakeelik asendunud luise selgrooga.

Selgroogsete kõige iseloomulikum tunnus on siseskelett, mille moodustab tugev telg: seljakeelik või selgroog. See on luustiku tugisammas, mis ulatub keha eestotsast sabani. Seljakeelik on põisjatest rakkudest koosnev tugevasse kiulisse tuppe suletud vetruv telg, mis näiteks süstikkaladel säilib sellisel kujul kogu elu jooksul. Seljakeelik on ka kõigi selgroogsete looteil. Arengu käigus asendub enamikul selgroogseist seljakeelik luuliste lülidega, täiskasvanud loomadel säilivad tema jäänused vaid elastsete lülidevaheliste ketastena.^[1]

Selgroogsete tähtsamad elundkonnad paiknevad piki skeletti, milleks on selgroog või seljakeelik. Selle peal asub kesknärvisüsteem, all ringeelundkonna selgmine tüvi ehk seljaaort. Piki seljaaorti paiknevad mõlemal pool erituselundid – neerud. ^[1]

Selgroolülid on rõnga- või silindrikujulised ning paarilistest jätketest: üla- ja alakaartest. Ülakaare kummagi poole otsad ühinevad ja moodustavad kanali, milles paikneb seljaaju. Alakaartele liigenduvad roided. Niisiis selgroog mitte ainult ei toeta keha, vaid ka kaitseb seda: tema jätked moodustavad seljaajukanali ja rinnakorvi, mis ümbritseb selgroogsete tähtsamaid elundkondi. ^[1]

Mantelloomade vabalt vees ujuvatel vastsetel on seljakeelik olemas, kuid moondel täiskasvanud isendiks see kaob. Teistegi oluliste tunnuste poolest on mantelloomade vastsed täiskasvanutest palju sarnasemad teiste keelikloomadega. Mantelloomade närvisüsteem asub keha selgmisel küljel ja kujutab endast õõnsat toru. Mantelloomade närvitoru kujuneb loote pindmistest katetest, välislootelehest ehk ektodermist renja pikisuunalise sopistusena nagu kõigil selgroogseil. Muudel selgrootuil paikneb närvisüsteem ikka keha kõhtmisel küljel ja kujuneb teisiti. Mantelloomadel on soole eesosa ehk neel läbistatud arvukatest avadest ja hingamiselundiks muutunud. Mitte üheski hõimkonnas peale ürgkeelikloomade ja mantelloomade ei moodusta sooltoru lõpusepilusid: see on keelikloomade tunnus. Ka mantelloomade embrüonaalsel arenemisel on palju ühisjooni selgroogsete arenemisega. Fülogeneetilistel, s.t põlvnemisega seotud põhjustel omistatakse mantelloomade vastsetele suuremat tähtsust kui täiskasvanud vormide ehitusele. Rohkem ei tunta niisugust anomaaliat üheski teises loomahõimkonnas. ^[2]

Tänapäeval arvatakse, et mantelloomad on tekkinud teisese ehk sekundaarse lihtsustumise ehk degradatsiooni teel mingitest selgroogsetele väga lähedastest eellastest. ^[2]

Keelikloomade hõimkonnal on nüüdisajal kümme klassi: üks mantelloomade alamhõimkonnas, üks süstikkalade alamhõimkonnas ja kaheksa selgroogsete alamhõimkonnas.

Traditsioonilistes selgroogsete klassifikatsioonides on mitmesuguseid parafüleetilisi rühmi, millest uuemates süsteemides on kas loobutud või on neid tunduvalt laiendatud. Standardset süsteemi pole veel välja kujunenud, mistõttu tabelis antud rühmi tuleb võtta esialgsetena.

Teised rühmad, mida on kasutatud (ladinakeelsete nimede tähestiku järjekorras):

• Agnatha: lõuatud selgroogsed
• Amniota: amnioodid (roomajad, linnud, imetajad)
• Anapsida: kilpkonnad
• Archosauria: krokodillid, linnud, hiidsisalikud
• Craniata koljused (selgroogsed ja pihklased)
• Diapsida Lepidosauria ja Archosauria
• Dinosauria: hiidsisalikud ehk ürgsisalikud ehk dinosaurused, mõnikord koos lindudega
• Gnathostomata: lõugsuused selgroogsed
• Lepidosauria: sisalikud ja maod
• Lissamphibia: põhiosa kahepaiksetest
• Osteichthyes: luukalad, jagunevad kiiruimseteks ja sagaruimseteks, mõnikord arvatakse nende hulka kõik neljajalgsed
• Sarcopterygii: sagaruimsed, jagunevad vihtuimseteks (latimeeriad) ja kopskaladeks, mõnikord arvatakse nende hulka kõik neljajalgsed
• Synapsida: imetajad ja nende väljasurnud sugulased
• Tetrapoda: neljajalgsed selgroogsed ehk tetrapoodid

• ürgkeelikloomad

• J. T. Cunningham, Dr. Dohrn's Inquiries into the Evolution of Organs in the Chordata., veebiversioon (vaadatud 20.01.2015)(inglise keeles)