Karl VIII

Karl VIII ehk Karl Knutsson Bonde (1. oktoober 1408 või 1409 – 15. mai 1470) oli Rootsi riigitegelane, regent ja mitmekordne kuningas; 1449–1450 ka Norra kuningas (Karl I).

Karl VIII-ks hakati Karl Knutssoni kutsuma tegelikult alles sajand hiljem, Erik XIV ja Karl IX ajal, kes lisasid Rootsi kuningate nimistusse ka müütilised gootide kuningad. Karl ise pidas end Karl II-ks, nagu see kajastub ka tema ajal vermitud müntidel.

Karl sündis riiginõunik Knud Tordsson Bonde ja Margareta Karlsdotteri, Tofta isanda Karl Ulvssoni tütre peres. Tema isa usuti põlvnevat kuningas Erik IX nooremast vennast, ema esivanemad olid aga 1220. aastal Lihula lahingus langenud jarl Karl Kurt, Taani kuningas Knud IV ja Folkungid.

Karl sai 1434. aastal Rootsi Riiginõukogu (riksrådi) liikmeks ja juba sama aasta oktoobris ka Rootsi riigimarssaliks (riksmarsk). Samal ajal oli Rootsis puhkenud vastuhakk Kalmari uniooni valitsejale Pommeri Erikule (Rootsis Erik XIII) ning pärast ülestõusu alustanud riigiregendi (rikshövtman) Engelbrekt Engelbrektssoni tapmist 1436. aasta mais sai Karlist uus regent, 1438. aastal valiti ta selleks ka ametlikult. 1440. aastal aga sai uueks unioonikuningaks Christoffer Baierist, keda tunnustasid ka rootslased. Nii pidi Karl regendiametist tagasi astuma, kuid löödi rüütliks ja ta sai Rootsi peakohtunikuks. Sellest ametist loobus ta aga juba 1441. aastal ja naasis riigimarssali ametisse. Samas määrati ta ka Viiburi piirkonna peameheks. Esialgu omas ta võimu ka Turu piirkonna ehk terve Lõuna-Soome üle, kuid 1442. aastal võttis kuningas Christoffer talt viimase käest. Viiburi peamehena (markkrahvina) ajas ta suhteliselt sõltumatut poliitikat, sõlmides isiklikud suhted Hansa, Novgorodi ja Liivi orduga.

1448. aastal, kui unioonikuningas Christoffer suri, valiti Karl Rootsi kuningaks. Ta püüdis seejärel ise saada unioonikuningaks, 1449. aastal valitigi ta Norra kuningaks, kuid taanlased olid valinud oma monarhiks Christian I, kes 1450. aastal ka Norra trooni üle võttis. Seejärel puhkes Karli ja Christiani vahel sõda, mille purustused tekitasid Rotosis peagi tugeva siseopositsiooni, mida juhtisid Oxenstiernad ja Vasad. 1457. aastal suutsidki peapiiskop Jöns Bengtsson Oxenstierna ja Erik Axelsson Tott Karli kukutada, uueks kuningaks valiti aga Christian. Karl läks eksiili Danzigisse.

1463. aastal puhkes Rootsis aga omakorda Christiani-vastane ülestõus ja Karl valiti taas kuningaks. Kuid juba 1465. aastal pidi ta uuesti eksiili minema. 1467. aastal tõusis ta aga Erik Axelsson Totti toel uuesti troonile ning valitses seejärel kuni oma surmani. Ehkki tal oli surma ajal ka noor poeg, Karl Karlsson, ei saanud tollest kuningat, sest riiginõukogu otsustas regendiks määrata tema nõo Sten Sture vanema.