Karja kirik

Kiriku kivist hoone on ehitatud 13. sajandi neljandal veerandil või 14. sajandi alguses Ojamaa (Gotlandi) meistrite poolt. Kirjalikke teateid kiriku ehitamise kohta pole. Veel enne kivikiriku ehitamist, on aastast 1254 andmed selle kohta, et Karjas asus puukirik.

Kiriku pühakud on Aleksandria Katariina ja Püha Nikolaus.

Karja kirik sai 1343. aastal Jüriöö ülestõusu ajal kannatada, kuid on tegev olnud läbi aegade. Kuni 1896. aastani olid koguduse vaimulikud baltisakslased. Esimene eestlasest vaimulik oli Karl Wöhrmann aastatel 1896–1926. Tema poeg oli märterpastor Aksel Erich Wöhrmann (Vooremaa).

Karja kirik on ühelööviline ning säilitanud oma ehitusaegse ilme. Algselt on kirik täitnud ka kaitseehitise rolli, millele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknad ja ehitise paks müür. Märkimisvääne on Karja kiriku vormilahendus. Seinapinda on vähendatud miinimumini. Võimsate mõigasroietega võlvid algavad madalalt ja tõusevad siis kõrgusse. Nõnda on saavutatud suhteliselt väikeses hoones avaruse mulje.

Portaalid, võlvitoed ja päiskivid on kaunistatud meisterliku kõrggooti vormides loomutruu naturalistliku taimedekooriga, milles on palju ühist Pöide ja Muhu kirikuga. Ilmselt on raiddekoori loonud samad Ojamaalt ja Saksamaalt pärit meistrid. Kirikul on klaasvitraažaknad. Lõunaküljel asub seitsme mitmevärvilise kroonlehega roosaken.

Kooriruumi ja käärkambri võlvipealsetesse on ehitatud kaks kaminat. Kiriku lääneviilu nišis asub Stockholmis 1926. aastal valatud pronksist tornikell, mis annetati kirikule samal aastal seoses restaureerimistööde lõpetamisega. Karja kiriku ehedalt säilinud arhitektuur ja rikkalik kaunistus teeb temast ainulaadse kiriku Baltikumis ja kogu Põhja-Euroopas.

Algselt kolme portaaliga kirik sai Jüriöö ülestõusu ajal kannatada. Lõhuti külgmine põhja- ja lõunaportaal. Põhjaportaal müüriti pärast seda kinni, lõunaportaal varjati 16. (teiste andmete järgi 18.) sajandil eeskojaga. Kooriruumi kõrval asub kahe võlvikuga käärkamber. Peaportaal avaneb läände, 1887. aastal valminud altar jääb peaportaali vastu. Altari kavandas Peterburi arhitekt F. Giencken.

Uusgooti stiilis kujundusega orel asub peaportaali kohal rõdul ja selle on 1882. aastal valmistanud Tallinna orelimeister Gustav Normann. Karja kiriku kantsel on heatasemeline puunikerduslik kunstiteos, mille on valmistanud 1638. aastal tolleaegne Kuressaare meister Balthasar Raschky. See taani ajast pärit hilisrenessansi stiiliperioodi kuuluv kõnetool on taas restaureeritud 1997. Kantsli tahkudele on paigaldatud kohaliku mõisnike kolm kaksikvappi.

Suure väärtusega on ka tänaseni säilinud tammepuust annetustepakk, kaetud raudvitstega ja mitme tabalukuga suletav. Kunstimälestisena hoitakse kirikus väikest puidust altari krutsifiksi 15. sajandist. Omapärane ja huvipakkuv on ka altaripiibli must sametkate, millele on kalasoomustest tehtud lambakujuline mosaiik.

Karja kirikuaias on kaks kaitsealust hauaplaati. Reljeefse Malta ristiga trapetsikujuline plaat pärineb arvatavasti 14. sajandist, kolme süvistatud Kreeka ristiga osaliselt säilinud plaat 15. sajandist.

Karja kiriku suureks väärtuseks on realistlikult teostatud suured skulptuurigrupid võidukaare piilareil, mis on sarnased Ojamaa talupoeglikele kunstitraditsioonidele. Karja kiriku skulptuuride loojaks nimetab Rootsist pärit kunstiteadlane Tor Helge Kjellin, kes töötas Karja kirikus 1922.–1925. aastani, lihtsalt "Karja meistrit" keda arvatakse olevat pärit Ojamaalt. Professor Kjellini initsiatiivil lühendati kiriku rõdu, mis varem ulatus kuni esimeste pinkideni võidukaare ees, kuna see varjas seintel olevad kaunistused.

Lõunaeeskoja ukse kohal asub varem portaali kohal olnud raidreljeef "Kolgata". See kujutab stseeni piiblist: keskel ristilöödud Kristus, vasakul neitsi Maarja, paremal on Ristija Johannes. Neitsi Maarjast vasakul on ristilöödud kurjategija, kes oma pattu kahetses. Tema hing lahkub kehast väikese lapse kujul, kelle võtab vastu ingel, kes viib selle taevasse. Kristuse pea on pööratud tema poole. Parempoolne kurjategija oma pattu ei kahetsenud. Tema hinge haarab endale irvitav sarviline kurat, kes viib selle kurjategija hinge põrgusse. Kõige selle kohal on stiilne kristlik sümbol – rist ja veel kõrgemal neitsi Maarja täht.

Võidukaare põhjaküljel on Aleksandria Katariinat ja teisi legendikaaslasi kujutav skulptuurigrupp. Selle keskel seisab piibliraamatu ja palmioksaga Katariina, keda kroonivad taevased inglid. Põlvitavad keisrinna Faustina ja väepealik Porphyrius hoiavad kinni Katariina mantlist. Püha Katariina jalge all kägaras paganlik Rooma keiser Maxentius, kelle kukalt kratsib irvitav kurat. Vasakul näeme apostel Paulust mõõgaga ja paremal apostel Peetrust võtmega.

Võidukaare lõunaküljel on kujutatud kiriku teine pühak Püha Nikolaus, piiskopiriides, kõrge mitramütsiga. Nikolausest paremal on mungariides mees, kes hoiab käes paati, olles seega sümboolne laevapäästja. Lääneservas näeme kohtuteenrit nööriga kinniköidetud noormeest hoidmas, mis on meenutus kolmest süütust noorukist, keda ebaõiglaselt püüti kohtuotsusega süüdi mõista.

Huvitav on pikihoone vöödekaart toetava seinapiilari kaunistus põhjakapiteelil. Keskel näeme klatšijuttu rääkivat naist, kelle haarab oma haardesse pikaküüneline kurat, viies naise hinge põrgusse. Paremal on vaikiv noormees pühakirja kuulamas. Tema kohal on vaikimise sümbol – roosiõis.

Kjellini töö tulemusena on täna kõigile näha omapärased suure kunstiväärtusega maagilised laemaalingud, mis on maalitud kiriku kooriruumi lakke, roidekaarte vahele ümber päiskivi ja mis maaliti ilmselt juba kiriku valmimisel. Reformatsioonijärgne luterlik kirik ei soosinud paganlikke märke ning kõik maalingud kaeti lubjakihiga, mis eemaldati alles aastatel 1923–1925 toimunud restaureerimise käigus.

Lakke maalitud maagilistest märgid kannavad nii kurja peletamise kui sügavat sümboolset tähendust. Päiskivist lõunas paiknev kolmjalg muistne aja liikumise sümbol, ka päikese võrdkuju ning viikingite jumal Odini märk, ristiusus kolmainsuse printsiibi tähistaja. Paganlik märk, säärkurat, pidi aitama tõrjuda kurja.

Maagiline paganlik märk on ka pentagramm. Ka see märk oli Idamaades pahade vaimude peletaja. Arvati, et sellele annab erilise jõu selle kujutise pidevjoonsus ja põiming. Lisaks pentagrammile on lakke maalitud 13 väikesest ruudust koosnev põiming, mis koosneb ühest suurest ruudust ja kahest risti asetatud ristkülikust. Suur ruut oli keskajal maailma sümbol ning kaks risti asetatud ristkülikut moodustavad sümboolse Kreeka risti kujutise – kristliku sümboli.

Altari kohal näeme ka kristlikku õnnesümbolit – neitsi Maarja tähte.

Karja kiriku oreli ehitas ilmselt meister Gustav Normann 1882. aastal. Rippuval pedaalil registreid ei ole; kasutab neid seitset, mis manuaalis avatud on. Oreli traktuur on mehaaniline.

• Kersti Markus, Keskaegne kunst aitab mõista eesti ajalugu. – Horisont 2/2006, ISSN 0134-2282
• Kersti Markus, Karja kirik - kõige väiksem katedraal. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 4/2005, ISSN 1406-2860
• Karl Kello, Saaremaa Karja kirik Põhjala müütilises maailmapildis, Tallinn 2002, ISBN 9985-78-605-X

• Karja kirikust EELK kodulehel
• Karja Katariina kirik kirikud.muinas.ee
• Karja kirikust Eestigiid.ee portaalis
• Vanalinna Hariduskolleegiumi fotogalerii – keskaja kunst Eestis
• Karja kirik sai uue katuse – Saarte Hääl, 11. mai 2011
• Karja kirik kultuurimälestiste riiklikus registris