Kaksikvõim Eestis

1917. aasta veebruaris (ukj märtsis) Petrogradis alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus.

Venemaa Ajutisele Valitsusele aga vastandus Petrogradis VSDTP bolševikest, menševikest ja esseeridest moodustunud Petrogradi Nõukogu, kus 1917. aasta juunikuus said enamuse bolševikud.

Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid 1917. aasta kevadel kujunenud olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Venemaa Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse sai ka kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev.

Tallinnas oli suur bolševistlikult meelestatud madruste esindatus ja linnal oli suur tähtsus Petrogradi kaitsel Saksa keisririigi laevastiku eest. Tallinna saabusid 9. märtsil 1917 VSDTP aseesimees, esseeride esindaja Aleksandr Kerenski koos "Vene revolutsiooni vanaema" esseeri Jekaterina Breško-Breškovskaja ja prantsuse parlamendi sotsialistist liikme Marcel Cachiniga (tulevase Prantsuse Kommunistliku Partei asutajaga).

12. aprillil 1917 kujundati Venemaa Ajutise valitsuse kinnitatud Eesti ajutise omavalitsuse seaduse alusel Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi Eestimaa kubermangukomissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

3.-4. juulil 1917 peeti Tallinnas Rahvuskongress, mille otsustes nõuti Eestimaa kubermangu ümberkujundamist Venemaa föderatsiooni võrdõiguslikuks osariigiks.

Maanõukogu valiti juunis 1917. aastal ning 62 valitud liiget tulid kokku 1917. aasta 14. (vkj. 1.) juulil Toompea lossi Valges saalis. Esialgu jagunesid liikmed kaheks arvuliselt üsna võrdseks blokiks – demokraatlikuks ja sotsialistlikuks – kuid oktoobri alguseks kujunesid välja erakondlikud fraktsioonid. Maanõukogusse kuulus 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 rootslane ning 3 parteitut.

1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu. Kaitselahingutes osalesid Venemaa Keisririigi poolel ka eesti väeüksused. Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal aga kiiresti ning peagi toimuski Petrogradis Oktoobrirevolutsioon, millega haarasid võimu kommunistid.

Eestis võttis võimu üle enamlastest ja esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel, Poska oli sunnitud tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 28. (vkj 15.) novembril 1917 end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil, deklareerides:

„1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu;

2) kuni Asutava Kogu kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu;

3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu poolt kinnitatud seadusandlikud aktid “

.

Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis. Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti isegi Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud.

29. jaanuaril 1918. aastal vangistati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja palju muid tegelasi nagu kindral Aleksander Tõnisson, kindral Gustav Jonson, kapten Johannes Poopuu, Andres Pitka jt. ning viidi Petrogradi.

Kaksikvõimuorganid asetsesid:

• Toompea lossis, Eesti kubermangukomissar Jaan Poska ja Eesti Maavalitsus
• Kadrioru lossis/Tallinna Ringkonnakohtu hoones, Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa ja Jaan Anveldi juhtimisel.

Veebruarirevolutsiooni järel Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil 1917 vastu võetud otsuse "Eestimaa kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta" alusel liideti Eestimaa kubermanguga ka senised Liivimaa kubermangu eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Ühise kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks), kubermangu maakondades tuli valida 7 – 15 – liikmelised maakonnanõukogud. Maakonnanõukogude kompetentsi hakkasid kuuluma kohaliku maaomavalitsemisega seotud küsimused, valitsuse otsuste ja seaduste täitmise kindlustamine kohtadel, kohalike maksude kehtestamine maakonna piires jms. Maakonnanõukogude juurde pidi moodustatama täidesaatvate organitena maakondade maakonnavalitsused. Maakonnanõukogu pidi valitama valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta. Valijameeste valimine määrati 23. maile 1917. aastal, kuid organiseerumatuse tõttu jäid valimised 23. mail läbi viimata.

15. juunil kehtestas Venemaa Ajutine Valitsus maakonnanõukogude valimise ajutise korra, mille kohaselt tuli valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25. juunil 1917. aastal ning samadele päevadele määrati ka maanõukogu saadikute valimine maakondades. Maakonnanõukogude avamine oli üleriigiliselt määratud 1. juulile 1917. aastale.

10. augustil 1917. aastal võttis Eestimaa Ajutine Maakonnanõukogu maakonnanõukogude kodukorra seaduse.

Saaremaal maabusid 29. septembril 1917 Saksamaa keisririigi väed Tagalahes (Operatsioon Albion) ning ülejärgmisel päeval jõudsid okupatsioonivägede juhtkond ja voorid Kuressaarde. Kohapealseid võimuorganeid ei tunnustatud ja need aeti laiali ning algas 14 kuud kestnud Saksa okupatsioon, mis välistas eestlaste igasuguse omavalitsuse ja samas ka võimaliku võimuvõitluse enamlastega.

Neis kohtades, kus bolševikud ei olnud veel võimul, juhindusid kohalikud omavalitsused Maapäeva otsustest. Nii oli see peamiselt Põhja-Eestis, Läänemaal, Järva- ja Virumaal. Aga Virumaalgi ei suudetud kuigi kaua vastu panna ja lõpuks tuli ikka bolševistlikult meelestatud Vene sõjaväelaste ja madruste poolt toetatud bolševike jõududele alistuda. Võeti üle kohalikud võimuorganid ja nimetati uued miilitsakomissarid, Jõhvis^[1] nt. Richard Majak ning moodustati punakaardisalgad.

Virumaal algas ka hoogne mõisate ülevõtmine, mida tehti vastavalt Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu 24. novembri 1917. aasta otsusele^[2]. Seda otsust toetas ka Eesti maatameeste konverents Tallinnas 3. ja 4. detsembril. Sellel konverentsil käisid ka kakskümmend üheksa Virumaa saadikut. Üldiselt läks mõisate ülevõtmine rahulikult, vaid Püssi mõisas tekkis 10. detsembril 1917 relvakonflikt, mille käigus hukkus Tallinnast kohale saabunud kolm punakaartlast Mihkel Aitsam, Rudolf Imberg ja Jüri Kalmus. Püssi mõisa juhtum jäi ainsaks eestlaste endi hulgas "punaste" ja "valgete" vahel puhkenud verevalamiseks esimesel nõukogude võimu perioodil. Punakaartlasi tulistanud Eesti sõjamehed lasi punane tribunal vabaks.

Virumaal ja Rakveres asusid võimuvõitluse etteotsa asusid nüüd Aseri ja Kunda bolševikud. 28. novembril (11. detsembril ukj)) moodustasid nad maakonna sõja-revolutsioonikomitee. Saatsid laiali üleskutse töölistele, talupoegadele ja soldatitele, kutsudes neid üles kiires korras valima uue Virumaa Töörahva Nõukogu koosseisu, mida ka kohtadel kiiresti tehtigi. Oma saadikud saatsid Rakverre mitte vallad ja alevid, vaid igasugused organisatsioonid, tehased, sõjaväeosad. Kokku saadi 53 saadikut ja kui need 1. ja 2. detsembril (vkj) Rakveres uue täitevkomitee valisid, olid selles enamasti bolševikud. Virumaa Töörahva Nõukogu valiti 15. detsembril (ukj).

Kuid samal ajal tegutses Virumaal maakonnavalitsus edasi, saates välja oma kirju ja korraldusi. Sama tegi ka Töörahva TK. Need kaks Virumaa võimu tegutsesid lausa ühel tänaval. Virumaa Maavalitsus Rohuaia tänav 13 ja VTN täitevkomitee, kohtumajas Rohuaia tänav 8. Selline "tõelise kaksikvõimu" olukord kestis kümmekond päeva.

Ööl vastu 13. detsembrit (26. detsembrit ukj), piirasid Virumaa maakonnavalitsuse hoone ümber punakaartlased (Aserist, Kundast, Rakverest) ja kui töötajad hommikul tööle tulid, tungiti Virumaa Punakaardi ülema, Aseri bolševiku Leopold Linderi juhtimisel siseruumidesse ning nõuti võimu üleandmist. Samal ajal kogusid end ka linna Omakaitse mehed ja loomisel oleva Eesti 4. Eesti jalaväepolgu sõdurid-ohvitserid, kes tungisid samuti maavalitsuse majja, ja punakaartlased olid sunnitud taanduma. Punakaart suutis uue rünnakuga siiski maavalitsuse laiali saata ja võimu üle võtta. Bolševikud said seega ainuvõimu Rakveres ja Virumaal alles poolteist kuud hiljem kui Petrogradis (sel ajal jätkas tegevust senine linnavõim, mille tegevusse bolševikud ei sekkunud).

Kaksikvõimu ajal toimus ka Narva linna liitumine liitumine Eestimaa kubermanguga (ja Virumaaga).

Tartus 1917. aastal valitud Tartu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogus^[3] domineerisid Eesti esseerid ja menševikud. 1917. aasta kevadel olid bolševikud võtnud oma mõju alla enamiku Tartu tööstusettevõtete töölistest ja Tartu Nõukogu töölissektsiooni juhatus läks sellepärast juba 1917. aasta mais bolševike kätte. Tartu garnisoni soldatite hulgas domineeris aga veel esseeride mõju. Otsustav murrang Tartu garnisoni soldatite meeleolus toimus 1917. aasta septembris, kui siia Tartusse paigutati vene polgu asemele läti küttide tagavarapolk^[4] kus oli ülekaalus bolševike mõju. Bolševike parteiorganisatsioon Tartus tugevnes ja Läti küttidel oli ka suur revolutsioneeriv mõju ka teistele Tartus asuvatele väeosadele. 14. (vkj)/26. septembril võeti Tartu Nõukogu senine põhikiri revideerimisele ja uue põhikirja järgi tuli kaaluv osa saadikutest valida otseselt väeosadest ja tehastest, kuna seni olid arvukalt saatnud saadikuid ka ametiühingud ja parteid. Vastuvõetud põhikirja kohaselt viidi läbi uued saadikute valimised Tartu Nõukogusse ja nõukogu uueks nimetuseks võeti Tartu Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Nõukogu^[5]. Nõukogu valimistel said bolševikud ülekaaluka võidu, Tartu Nõukogu Täitevkomitees said bolševikud 16 (Hendrik Suuder, Kantovski, Vink, Sisask, Rimša jt.), esseerid 8 ja menševikud 2 kohta. Peale nende valiti täitevkomiteesse veel üks esindaja tööliste ja teine soldatite sektsiooni poolt. Ka need olid mõlemad bolševikud ning maatameeste sektsioon (sektsiooni esimees August Lukin^[6]) saatis 7 esindajat, neist 5 bolševikku. Kokkuvõttes oli bolševikel Tartu Nõukogu Täitevkomitees 35 kohast 22 kohta. Tartu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimees ja Tartu Sõja-revolutsioonikomitee liige oli Oktoobrirevolutsiooni ajal Hendrik Suuder, 9. detsembril 1917 valiti Tartu TSMS Nõukogu Täitevkomitee esimeheks Daniel Plau, täitevkomitee abiesimeheks oli 1917–1918 Erich Jonas.

Tartus avaldas kohalik rahvuslik ajaleht Postimees Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu otsuse teksti kui kirjelduse saadikute laialiajamisest. 5. oktoobril (ukj 18. oktoobril) võttis Tartu Nõukogu oma istungil vastu resolutsiooni, milles nõudis kogu võimu minekut kodanlikult Ajutiselt Valitsuselt nõukogude kätte ning Tartu enamlased, keda toetasid Tartus asunud bolševistlikult meelestatud Läti küttide tagavarapataljon, otsustasid sulgeda Postimehe. 18. novembril (vkj) tungisid bolševistlikud läti kütid Postimehe toimetuse ja trükikoja ruumidesse, peatasid ajalehe trükkimise, konfiskeerisid kogu tiraaži ning arreteerisid kohalviibijad.

Bolševike ja läti küttide vägivald eesti ajalehe suhtes tekitas rahvuslikku vaenu ning Eesti Tagavara Jalaväepataljoni sõdurid saavutasid relvaähvardusel vahistatute vabastamise. Postimehel lubati taas ilmuda.

19. novembril peeti Tartu kommertskooli ruumes rahvakoosolek, mis otsustas korraldada manifestatsioon Maanõukogu ja selle deklaratsiooni toetuseks. 21. novembril Tartu Raekoja platsil toimunud manifestatsiooni kandvaks jõuks kujunesid Eesti Tagavara Jalaväepataljon ja Tartu eesti seltsid. Raekoja platsile kogunes keskpäevaks mitu tuhat linlast ja rivikorras kohale marssinud Eesti tagavarapataljon. Tagavarapataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum luges ette Maanõukogu otsuse, kokkutulnuid tervitasid linnapea Jaan Kriisa, maakonnavalitsuse esimees Johan Jans ja üliõpilaskonna esindajad, raekojale heisati rahvuslik trikoloor ning lauldi tulevast riigihümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Meeleavalduse tulemusel arreteerisid bolševikud 40 Eesti ohvitseri ja Postimehe toimetaja Jaan Tõnissoni; viimane sunniti kodumaalt lahkuma. 13 novembril vkj vahistati kohaliku täidesaatva komitee poolt Lõuna-Liivimaa asekommissari ajutine asetäitja ja Tartu maakonnavalitsuse esimees J. Jans ja maakonna administratiivosakonna juhataja H. Priimägi^[7], kuna nad avaldasid "Postimehes" vallavalitsustele lühikese seletuse, et viimastel ainult seaduslikult valitud maakonnavalitsusega tegemist tuleb teha ja tema eeskirju täita. Linnas kehtestati sõjaseisukord: ajalehed suleti, koosolekud ja meeleavaldused keelustati.

1917. aasta detsembrikuus võtsid enamlased ehk töörahva nõukogu maakonnavalitsuse asjaajamise üle, andsid selle läbirääkimise järele, mida J. Jans toimetas, jälle tagasi, kuid võtsid selle viimaks ikkagi üle ja asusid maakonda valitsema, kuna J. Jansi mõneks nädalaks vahi alla võeti. Sakslaste tuleku eel põgenesid töörahva nõukogu liikmed Tartust^[8].

Läänemaal, Haapsalus asus 1917. aasta augustist pärast Lääne-Eesti saarte lahinguid taganenud 1. Eesti jalaväepolk, mis takistas taganemise käigus marodööritsevate Vene vägede laastamist Läänemaal. Pärast Petrogradis bolševike poolt teostatud oktoobrirevolutsiooni ja võimuhaaramist Tallinnas ei levinud Eesti 1. Eesti jalaväepolgu seas bolševistlikke meeleolusid ning kui Tallinnas aeti bolševike poolt laiali Maanõukogu, tunnustasid Haapsalus paiknevad väeosad seda siiski kõrgeima riigivõimuna Eestis. Lääne maakonnavalitsus võeti 1918. aasta alguses küll bolševike poolt üle, kuid tegevus ja toetus linnaelanike poolt jäi nõrgaks, kuna linnas puudus tööstusproletariaat, kes oleks neid toetanud.

1917. aasta 19.-20. detsembril (1.-2. jaanuaril ukj) 1918 peeti Endla teatrimajas Pärnu linna ja maakonna esimene nõukogude konverents, millel võeti vastu otsus punakaardi loomiseks. Tegelikult kulus enamlastel vana võimuaparaadi likvideerimiseks ja uute võimuorganite loomiseks päris palju aega, Pärnumaal tuldi sellega toime alles 1918. aasta jaanuari keskpaigaks.

Punakaardi loomisega oli loodud relvastatud jõud Eesti Ajutise Valitsuse poolt organiseeritud rahvamiilitsa laialisaatmiseks ning tema funktsioonide üle võtmiseks ja 15. jaanuaril 1918 võeti üle Pärnu linna miilitsaosakond ja mõne päeva pärast võeti samamoodi üle Pärnu maakonna miilitsaosakond. Pärnu linna miilitsaosakonna ülevõtjaks oli Pärnu Maakonnanõukogu liige, Pärnu punakaardi ülem, punakomissar Kudisiim^[9]. Pärnus ja Pärnumaal olid enamlaste positsioonid väga nõrgad ja puudusid ka sobivad liidrid, 29. oktoobril asutatud Pärnu Sõja-revolutsioonikomitee koosnes ainult vene sõjaväelastest ja tsiviilvõimu asjaajamistesse esialgu ei sekkutud. Kohalik punakaart oli praktiliselt olematu ja Pärnu omakaitse tegutses edasi. Pärnus oli vabatahtliku miilitsa/omakaitse tegevus kooskõlastatud nii garnisoniülema kui ka uue võimuorgani - Pärnu Tööliste ja Soldatite Täidesaatva Komiteega. Pärnu tööliste ja soldatite saadikute nõukogu ning selle täitevkomitee moodustati 9. märtsil 1917, selles läks ülemvõim soldatite kätte. Nõukogusse õnnestus oma esindajad saada ka Pärnu Linnavolikogu valitud täitevkomiteel, et linnarahva huve kaitsta. Täitevkomitee esimeheks oli staabikapten Poljakov, tema abiks advokaat Hugo Kuusner ja sekretäriks advokaat Nikolai Talts^[10].

1918. aasta 22. veebruari hommikuks lahkusid Pärnust, punased komissarid kui ka viimased vene sõdurid. Olukorda linnas asus kontrollima Pärnu Eesti pataljon koos omakaitsega.

Viljandis tegutses Viljandi Tööliste, Soldatite, Saadikute ja Talupoegade Saadikute Nõukogu sõjalis-revolutsiooniline komitee, hõivates 1917. aastal hoone Carl Robert Jakobsoni tänav 14^[11] ja hiljem 1917–1918 Viljandi kreisikohtu hoone Posti tänav 22^[12].

• Olavi Arens, RIIK, VÕIM JA LEGITIIMSUS EESTIS AASTAIL 1917–1920,