Kaitsepolitseiamet

Kaitsepolitseiameti ülesanded on järgmised:^[1]

1. teabe kogumine ja töötlemine riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse kohta õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
2. meetmete rakendamine riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud kuritegude ennetamiseks, tõkestamiseks, avastamiseks ning neid toime pannud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
3. riigisaladuse kaitse korraldamine ning meetmete rakendamine riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja selle alusel antud õigusaktide sätteid eiranud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
4. riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemiseks esitatud avalduste läbivaatamine, julgeolekukontrolli tegemine, riigisaladusele juurdepääsu loa andmise või andmisest keeldumise otsustamine ning riigisaladusele juurdepääsu lubade tühistamine;
5. meetmete rakendamine Eesti Vabariigi vastu suunatud luure- ja õõnestustegevuse ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning sellega seotud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
6. meetmete rakendamine terrorismi ja selle rahastamise ning toetamise ärahoidmiseks ja tõkestamiseks ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine;
7. Politsei- ja Piirivalveameti teavitamine viimase kaitse all olevate isikute ja objektide suhtes plaanitavatest terroriaktidest;
8. teabe kogumine ja töötlemine julgeolekuasutuste seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
9. meetmete rakendamine ametialaste kuritegude ja korruptsiooni ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning sellega seotud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
10. kuritegude kohtueelne uurimine ja väärtegude menetlemine õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
11. kriminalistikauuringute tegemine ja sellealaste konsultatsioonide andmine ning kriminalistika andmekogude ja muude kogude pidamise eest vastutamine;
12. jälitustoimingute läbiviimine õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
13. ameti arengudokumentide väljatöötamine ning ettepanekute tegemine ameti tegevusvaldkonnaga seotud poliitikate ja arengudokumentide, tegevusvaldkonda reguleerivate õigusaktide ja standardite väljatöötamiseks või muutmiseks, arvamuse andmine ameti tegevusvaldkonda puudutavate õigusaktide eelnõude kohta ning osalemine nende väljatöötamisel;
14. ameti ülesannete täitmiseks vajaliku koostöö arendamine teiste riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste ning füüsiliste ja juriidiliste isikutega, samuti välisriikide politsei- ja julgeolekuasutuste ning rahvusvaheliste politseiorganisatsioonidega;
15. muude seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine.

Kaitsepolitsei uurimisalluvusse kuuluvad^[2]

• inimsusvastane kuritegu (KarS § 89);
• genotsiid (KarS § 90);
• agressioon (KarS § 91);
• sõjapropaganda (KarS § 92);
• keelatud relvade tootmine ja levitamine (KarS § 93);
• rahvusvahelise sanktsiooni rakendamata jätmine (KarS § 93')
• piraatlus (KarS § 110);
• õhusõiduki kaaperdamine (KarS § 111);
• lennuohutusvastane rünne (KarS § 112);
• tapmine, kui see on toime pandud lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (KarS § 114 p 7);
• vaenu õhutamine, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui selle on toime pannud isik, keda on varem karistatud sellise teo eest, või kui selle on toime pannud kuritegelik ühendus (KarS § 151 lg 2);
• Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus (KarS § 231);
• riigireetmine (KarS § 232);
• välismaalase toime pandud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevus (KarS § 233);
• salakuulamine (KarS § 234);
• Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane ühendus (KarS § 235);
• üleskutse kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu (KarS § 236);
• terrorikuritegu (KarS § 237);
• terroristlik ühendus (KarS § 237');
• terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele (KarS § 237);
• terrorikuriteo rahastamine ja toetamine (KarS § 237);
• riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine (KarS § 241);
• riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine ettevaatamatusest (KarS § 242);
• asutusesisese teabe edastamine (KarS § 243);
• tungimine diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse ja ruumi, kui see on toime pandud relva, relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades või kui sellega on tekitatud raske tagajärg või põhjustatud suur kahju (KarS § 248 lg 2 p 2 ja lg 3);
• võimuhaaramine kaitsejõududes (KarS § 251);
• tungimine riigikaitseliselt tähtsale maa-alale, hoonesse ja ruumi, kui see on toime pandud relva, relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades või kui sellega on tekitatud raske tervisekahjustus (KarS § 252 lg 2 p 2 ja lg 3).

1. 1. mai 1920 – 27. oktoober 1920 kapten Helmut Veem, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
2. 27. oktoober 1920 – 21. veebruar 1921 Andres Puri,^[3] Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema ajutine kohusetäitja
3. 21. veebruar 1921 – 13. august 1921 Eduard Alver, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
4. 13. august 1921 – 11. oktoober 1921 Andres Purri, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema ajutine kohusetäitja
5. 11. oktoober 1921 – 5. jaanuar 1923 Eduard Andreas Lensin, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
6. 5. jaanuar 1923 – 3. juuli 1924 Johan Sooman, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
7. 3. juuli 1924 – 1. detsember 1924 August Tenson, Politsei Peavalitsuse Kaitsepolitsei osakonna ülem
8. 1924–1925 Hugo-Johannes Möldre, Eesti Vabariigi Politseivalitsuse ülem. Talle allutati peavalitsuste kaotamisega välipolitsei, kriminaalpolitsei ja poliitiline politsei, ühendades need EV Politseivalitsuse osakondadeks. Osakonnad allusid seega EV Politseivalitsuse ülemale Hugo-Johannes Möldre.
9. 1924–1938 Johan Sooman, Politsei Peavalitsuse Poliitilise Politsei ülem
10. 1938–1940 Konstantin Kirsimägi, Poliitilise Politsei ülem, Politseitalituse abidirektor

1. 1991–1993 Eesti Politseiameti Kaitsepolitsei direktor Jüri Pihl
2. 1993–2003 Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl^[4]
3. 2003–2008 Kaitsepolitseiameti peadirektor Aldis Alus
4. 2008–2013 Kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aeg, peadirektori asetäitjad Aleksander Toots (2008–), Arnold Sinisalu (...–2013,^[5] Eerik Heldna (2009–2017^[6])
5. 2013–2023 Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu, peadirektori kolm asetäitjat^[7] Aleksander Toots, Martin Arpo^[8] (2017–2023), Martin Perling (2017^[9]–)
6. alates 2023^[10] Kaitsepolitseiameti peadirektor Margo Palloson, peadirektori asetäitjad Aleksander Toots, Martin Perling, Andres Ratassepp^[11]

Kaitsepolitseiameti struktuuriüksused on osakonnad ja bürood.

Ametil on kolm regionaalset osakonda:

• Lõuna osakond (teeninduspiirkond: Valga-, Võru-, Viljandi-, Tartu-, Jõgeva- ja Põlvamaa), direktor Jaanus Kann.
• Virumaa osakond (teeninduspiirkond: Lääne-Viru ja Ida-Viru maakond), direktor Andres Kangur.
• Lääne osakond (teeninduspiirkond: Hiiu-, Saare-, Lääne-, Järva-, Rapla- ja Pärnumaa), direktor Veiko Germann.

Kuni 1. maini 2019 oli ka eraldi Põhja osakond, mis teenindas Harjumaad.

Kaitsepolitseiameti täpsem struktuur on salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 "Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord" § 7 lõike 6 punkti 1 alusel.^[12]

Varem jagunesid töövaldkonnad osakondade vahel järgmiselt:

• esimene osakond – riigi siseolukord,
• teine osakond – organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastane võitlus ning vastuluure,
• kolmas osakond – varjatud jälgimine,
• neljas osakond – administratiivtöö ja muu hulgas ajakirjandusega suhtlemine.^[viide?]

1919. aasta suvel kutsus Vabariigi Valitsus kokku komisjoni, mis töötaks välja riigikorravastaste kuritegudega tegeleva õiguskaitseasutuse projekti.

6. augustist 1919 määrati Kaitsepolitsei Kohtuministeeriumi alluvusse,^[13] jaanuaris 1920 määrati Kaitsepolitsei Siseministeeriumi haldusalasse.

Seadusliku aluse andis Kaitsepolitseile 12. aprillil 1920 Vabariigi Valitsuse vastu võetud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Selle kohaselt oli kaitsepolitsei ülesanne võidelda demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu. Kaitsepolitsei Peavalitsusele, mille eesotsas seisis kaitsepolitsei ülem, allus 11 enamikus maakonnakeskustes asuvat jaoskonda.

Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonda aadressil Lai tänav 48 juhtisid Viljam Liiv^[14] ja August Ingermann (1923–1933).^[viide?]

1920. aastal asutatud Kaitsepolitsei nimetati ümber Poliitiliseks Politseiks pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset ja selle ülesanne oli välja selgitada Eesti riikluse vastu suunatud konspiratiivne tegevus. Silma hoiti peal ka isikutel, kelle vastu võis huvi olla Nõukogude Liidu luurel, kaitsti välisdiplomaate ja kohalikke suurusi. Organisatsioon koosnes 220 mehest, viiendik neist asus Tallinnas.

1924. aastal, kui õiguskaitseorganite tugevdamise eesmärgil politseiasutused ühendati, määrati Kaitsepolitsei eraldiseisva osakonnana Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse alluvusse, kuhu ta jäi kuni likvideerimiseni 1940. aastal.

  Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei

1925. aastast kandis Kaitsepolitsei nime Poliitiline Politsei (lühend PolPol). PolPoli komissarid allusid Politsei Peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale Poliitilise Politsei inspektori aparaadile.

1990. aasta 20. septembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu politseiseaduse, mille järgi Eesti politsei keskasutuseks sai Siseministeeriumi Riiklik Politseiamet. Politseiameti struktuuris loodi väli-, kriminaal- ja liikluspolitsei kõrval ka kaitsepolitsei vabariiklik büroo. Kaitsepolitsei põhiülesanded olid võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega, riigi territoriaalse terviklikkuse kaitsmine, riigisaladuse, teadus-, tehnoloogia- ja ärisaladuste kaitse, rahvuslike kultuuriväärtuste, riigiasutuste, poliitika- ja riigitegelaste ohutuse kindlustamine. 12. veebruaril 1990 moodustati Politseiameti koosseisus osakonna staatuses Eesti Kaitsepolitsei ja kaitsepolitsei büroo. Kaitsepolitsei loodi osaliselt Siseministeeriumi 6. osakonna baasil. Kaitsepolitsei esimesed tööruumid olid praeguse Venemaa Föderatsiooni saatkonna/konsulaadi hoonete kompleksis Pikk tänav 19 / Lai tänav 18, tollases Siseministeeriumile kuulunud hoones.

15. juunil 1992 kinnitatud Kaitsepolitsei põhimääruses olid järgmised põhiülesanded: võitlus riikliku iseseisvuse vastaste kuritegudega, terrorismiga, salakaubaveoga, rahvusvahelise kuritegevusega, narkomaffiaga ning tipptasemel korruptsiooni ja organiseeritud majanduskuritegevusega. Põhifunktsioonid olid kuritegude juurdlemine oma pädevuse piires ja operatiiv-jälituslik tegevus kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks, nagu salajaste kaastöötajate värbamine, operatiiv-tehniliste vahendite kasutamine, varjatud jälgimine ja operatiivne tuvastamine. 1992. aastal loodi kolm keskbürood Tallinnas ja kolm regionaalset bürood: Lõuna-Eesti büroo Tartus, Ida-Eesti büroo Jõhvis (hiljem Kohtla-Järvel) ja Kesk-Eesti büroo Pärnus. Kaitsepolitsei kolis 1992. aasta algul likvideeritud ENSV KGB majja Pagari tänav 1, mis anti Politseiametile. 1995. aasta jooksul koliti järk-järgult KGB majast uude töökohta, toona veel remonditavasse majja Toompuiestee 3, kus Kaitsepolitsei asub tänapäevani.

6. mail 1993 jõustunud uue politseiseadusega loodi Siseministeeriumi valitsemisalas iseseisev Riigi Kaitsepolitseiamet ja sedastati selle ülesanded: põhiseadusliku korra, territoriaalse terviklikkuse ja riigisaladuse kaitse, vastuluure, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga. 31. mail 1993 moodustati Vabariigi Valitsuse määrusega Politseiameti koosseisus olnud Kaitsepolitseist iseseisev Riigi Kaitsepolitseiamet.

1993. aasta 22. juunil kinnitatud Kaitsepolitseiameti struktuuri kohaselt oli Riigi Kaitsepolitseiametis keskasutus ja neli osakonda direktoritega eesotsas: Tallinna osakond (Tallinn, Harju ja Rapla maakond), Virumaa osakond koos Narva jaoskonnaga (Ida- ja Lääne-Viru maakond), Lõuna-Eesti osakond koos Võru jaoskonnaga (Tartu, Jõgeva, Võru, Põlva ja Valga maakond) ning Pärnu osakond (Pärnu, Viljandi, Järva, Haapsalu, Saare ja Hiiu maakond). Rakveres, Haapsalus, Viljandis, Saaremaal ja Valgas olid osakonnal operatiivgrupid.

1998. aastal nimetati Riigi Kaitsepolitseiamet Kaitsepolitseiametiks ning kinnitati ameti uus põhimäärus ja struktuur. Kaitsepolitseiametil oli juba varem kohustus menetleda organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegusid, relva- ja lõhkeainekuritegusid. 29. juuli 2007. aasta uurimisalluvuse määrus andis KAPO-le tagasi kuue suurema (eelarvega) KOV-i Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve ja Jõhvi juhtide korruptsiooni menetlusõiguse.

1. märtsil 2001 jõustunud julgeolekuasutuste seadusega muutus Kaitsepolitseiamet politseiasutusest ametlikult julgeolekuasutuseks.^[15]

• Krikk, Mai. Eesti poliitiline politsei 1920–1940. Tallinn : Olion, 2002

• Kaitsepolitseiameti (KAPO) koduleht
• Eesti kaitsepolitsei 1920-1940, kapo.ee, vaadatud 12.04.2018
• Aastaraamatu väljaandmise traditsiooni ajalugu ja eesmärk (kõik aastaraamatud), kapo.ee, vaadatud 12.04.2018
• KAPO Facebookis