Joan Sutherland

Joan Sutherland sündis šoti vanemate peres Austraalias Sydneys ning alustas kooliteed St Catherine'i koolis Wawerley äärelinnas Uus-Lõuna-Walesi osariigis. Joan imiteeris lapsena ema laulmist. Tema ema oli metsosopran, kes oli käinud laulutundides, kuid polnud kunagi kaalunud elukutseliseks lauljaks hakkamist. Sutherland oli 18-aastane, kui ta hakkas saama tõsisemat häälekoolitust John ja Aida Dickensi käe all. Esimese kontserdidebüüdi tegi ta Sydneys, see oli Purcelli "Didos ja Aenases" 1947. aastal. Esimene lavadebüüt oli 1951. aastal Eugene Goossensi "Juuditis". 1951. aastal, pärast Austraalia tähtsaima võistluse "Sun Aria" ('päikeseaaria') võitmist 1949. aastal läks Sutherland Londonisse, et õppida Kuningliku Muusikakolledži ooperikoolis koos Clive Careyga. Kuninglik Ooper võttis Sutherlandi tööle Covent Gardenisse, kus ta tegi debüüdi 28. oktoobril 1952 Mozarti "Võluflöödis", millele järgnes sama aasta novembris Clotilde roll Maria Callase kõrval Bellini ooperis "Norma".

Imetlenud nooruses Kristen Flagstadit, õppis Sutherland Richard Wagneri dramaatiliseks sopraniks. 1952. aasta detsembris laulis ta oma esimese rolli Kuninglikus Ooperis, milleks oli Amelia ooperis "Un ballo in maschera". Järgmised rollid olid Agathe ooperis "Der Freischütz", krahvinna ooperis "Figaro pulm", Desdemona ooperis "Othello", Gilda ooperis "Rigoletto", Eva ooperis "Die Meistersinger von Nürnberg" ning Pamina ooperis "Võluflööt". 1953. aastal laulis ta Lady Richi Benjamin Britteni ooperis "Gloriana" mõned kuud pärast ooperi maailmaesietendust ning alustas 27. jaanuaril 1955 Jenniferi rolli Michael Tippetti "Kesksuve abielus".

Joan Sutherland abiellus 16. oktoobril 1945 Austraalia dirigendi ja pianisti Richard Bonyngega. Nende poeg, Adam, sündis 1954. aastal. Bonynge veenis naist tasapisi, et Wagner ei pruugi olla tema hääle võimekuse tipp ning, et Sutherland on suuteline laulma kõrgeid noote ja koloratuuri erilise kergusega. Bonynge arvas, et ta peaks proovima bel canto repertuaari. Lõpuks saigi bel canto'stt Sutherlandi tipp ning ta veetis kogu ülejäänud elu dramaatilise koloratuursoprani rollis.

1957. aastal kehastas ta Händeli Alcinat koos Händeli Ooperikogukonnaga, laulis raadioringhäälingus valikuid Donizetti "Emilia di Liverpoolist", milles olid tema bel canto ning koloratuur märgatav, just nagu Bonynge oli öelnud. Järgmisel aastal esines ta Vancouveris Mozarti "Don Giovannis" Donna Annana.

1958. aastal pärast Händeli "Let the bright Seraphimi" (oratooriumist "Samson") laulmist aplodeeris publik Sutherlandile 10 minutit.

1959. aastal kutsuti Sutherland Kuninglikku Ooperisse Donizetti "Lucia di Lammermoori" lavastusse, mida lavastas Franco Zeffirelli ja mille dirigent oli Tulio Serafin. Edgardo rolli laulis Sutherlandi tuttav austraallane Kenneth Neate, kes asendas algupärast tenorit. Sellest lavastusest sai Sutherlandi läbimurre ning pärast kuulsa "Hulluse stseeni" laulmist sai temast täht. 1960. aastal salvestas ta albumi "The Art of the Prima Donna", mis on tänaseni püsinud kõige suurema nõudlusega ooperialbumina.

1960. aastate alguses oli Sutherlandi, oma meeldivalt võimsa häälega, endale diivana teed sillutanud. Suure heakskiidu saatel laulis ta Luciat 1960. aastal Pariisis, 1961. aastal La Scalas ja Metropolitan Operas. 1960. aastal laulis Sutherland Veneetsias La Fenices vapustava Alcina, misjärel sai ta hüüdnime La Stupenda ("Hämmastav"). "Lucia di Lammermoor" tekitas nii suurt elevust, et inimesed kogunesid juba 7:30 hommikul. "Hulluse stseeni" laulmine põhjustas 12-minutilise ovatsiooni. Peagi nimetasid kogu maailma ajalehed Joan Sutherlandi La Stupendaks. Hiljem, samal aastal, tegi Sutherland oma esimese USA debüüdi Alcina rolliga Dallase Ooperis.

Tema Metropolitan Opera debüüt leidis aset 26. novembril 1961, seal laulis ta samuti Luciat. Pärast 223 etendust paljudes ooperites tegi Sutherland 12. märtsil 1989 Metropolitan Operas oma viimase etteaste. Aastate 1978–1982 jooksul käis Metropolitan Opera mitu korda alla, kuna Sutherland pidi ära ütlema Constanze rollist Mozarti "Die Entführung aus dem Serail's". Aasta varem oli valmis tehtud proovigraafik. Seejärel otsustas ooperi juhtkond tema jaoks "Lõbusat leske" lavastada. Kuigi ta ei laulnud Metropolitan Operas pidevalt, käimas olid Rossini "Semiramise" proovid, oli ta siiski nõus.

1960. aastatel lisas Sutherland oma repertuaari bel canto kangelannade rollid: Violetta Verdi "La Traviatas", Amina Bellini "La Sonnambulas" ja Elvira Bellini "Puritaanides" 1960. aastal; nimiosa Bellini "Beatrice di Tendas" 1961. aastal; Marguerite de Valois roll Meyerbeeri "Hugenottides" ja nimiosa Rossini "Semiramises" 1962. aastal; Norma Bellini "Normas" ja Cleopatra Händeli "Gulio Cesares" 1963. aastal. 1966. aastal lisas ta Marie rolli Donizetti "Rügemendi tütrest", millest sai üks tema populaarseimatest rollidest, tema ideaalse koloratuuri ning elava ja lustaka tõlgenduse tõttu.

1965. aastal oli Sutherland Austraalia-turneel koos Sutherland-Williamson Opera Companyga. Temaga koos esines noor tenor Luciano Pavarotti ning turneest sai Pavarotti lauljakarjääri nurgakivi. Iga esinemine, kus Joan laulis, oli välja müüdud.

1970. aastatel pingutas Sutherland kõvasti, et oma diktsiooni, mida oli sageli kritiseeritud, parandada ning lavalist ilmekust lihvida. Ta jätkas oma repertuaari uute bel canto rollide võtmist, näiteks Donizetti "Maria Stuarda" ja "Lucrezia Borgia" , lisaks Massenet' "Esclarmonde", roll mida vähesed sopranid üritavad laulda. Koos Pavarottiga tegi Sutherland Zubin Mehta taktikepi all 1972. aastal väga menuka "Turandot'" salvestise, hoolimata sellest, et ta ei olnud seda rolli kunagi laval laulnud.

Sutherlandi varased lindistused jätavad temast mulje kui suurepärase diktsiooni ja kristallselge häälega lauljast. Ometi oli tema hääl 1970. aastateks kaotanud keskmise registri selguse ning ta sattus sageli tule alla ebaselge diktsiooni pärast. Mõned on pannud selle ninaõõne operatsiooni arvele, kuigi see operatsioon tehti 1959. aastal, kohe pärast Covent Gardenis lauldud "Lucia di Lammermoori". Tegelikult, võrreldes tema esimest Lucia esitust viimasega, tuleb välja, et tema häält ja diktsiooni operatsioon ei kahjustanud. Tema abikaasa Richard Bonynge märkis, et "kohmakas diktsioon" esineb ainult voolava legato ajal. Tema sõnul on see sellepärast, et varem oli Sutherlandil saksapärane laulmisviis. Kriitika läks Joanile hinge ja ta otsustas oma diktsiooni parandada. Paari aastaga paraneski tema diktsioon märkimisväärselt ning ta jätkas maailma publiku jahmatamist.

1970. aastate lõpus hakkas Sutherlandi hääl vaibuma ja tema vibraato lõdvenes pealetükkivasse ulatusse. Tänu tema hääle reipusele ja puhtale tehnikale jätkas ta hämmastavalt hästi ka kõige keerulisemate rollide laulmist. Kuigi Sutherlandi hääl vaibus, tema teatraalne arusaam suurenes. 1980. aastatel lisas ta repertuaari "Anna Bolena", Amalia rolli "I Masandierist" ja "Adriana Lecouvreur", lisaks kordas ta "Esclarmonde'i" Kuninglikus Ooperis 1983. aasta novembris ja detsembris. Joan Sutherlandi viimane täispikk dramaatiline esitus oli Marguerite de Valois'na Hugenottides Sydney Ooperiteatris 1990. aastal, 63-aastaselt. Pärast seda etendust laulis ta hüvastijätuks "Home, sweet home". Tegelikult jäi Sutherlandi viimaseks avalikuks etteasteks "Nahkhiire"("Die Fledermaus") gala 1990. aasta aastavahetusööl Covent Gardenis koos Luciano Pavarotti ja metsosopran Marilyn Horne'iga. The Guardianile antud intervjuus on tema sõnade järgi tema suurimaks saavutuseks Esclarmonde'i rolli laulmine. Sutherland pidas neid salvestisi ja esinemisi parimateks.

Pärast pensionile jäämist ilmus Sutherland vähe publiku ette ja eelistas vaikset elu oma kodus Šveitsis Les Avantsis. Üks erand oli tema kohaleminek 1994. aastal Australians for Constitutional Monarchy korraldatud lõunale.

1995. aastal oli tal juhtroll ema Ruddina komöödiafilmis "Dad and Dave: On Ous Selection", kõrvalosades mängisid Leo McKern ja Geoffrey Rush.

1997. aastal andis ta välja autobiograafia "Joan Sutherlandi autobiograafia: Primadonna areng" ("The Autobiography of Joan Sutherland: A Prima Donna's Progress"). Teoses on kirjas kõik tema rollid ja teised näitlejad, kellega koos ta mängis.

Joan Sutherlandi elulugu "Joan Sutherland: Ametlik biograafia" avaldati 1994. aasta veebruaris, selle autor on Suurbritannia endise peaministri John Majori abikaasa Norma Major.

2002. aastal osales Sutherland Kuningliku Filharmoonia kogukonna korraldatud õhtusöögil Londonis, et võtta vastu kuldmedal. Ta andis The Guardianile intervjuu, milles kurtis tänapäeva ooperilauljate kehva tehnika ning heade õpetajate puuduse üle. Selleks ajaks ei andnud ta enam muusikatunde ning kui Itaalia ajakirjanikud temalt 2007. aastal küsisid, et mis on selle põhjuseks, vastas Sutherland: "Ma olen juba 80-aastane ja ma tõesti ei soovi enam ooperiga tegemist teha, hoolimata sellest, et ma olen endiselt lauluvõistluste žürii liige." "Cardiffi maailma lauljate lauluvõistlus" oli võistlus, millega Sutherland oli seotud ka pensionipõlves. Tema pidev seotus selle võistlusega algas 1993. aastal, mil ta oli žürii liige viis korda järjest ning 2003. aastal sai temast selle ürituse patroon.

3. juulil 2008 kukkus ta oma Šveitsis asuva kodu aias ja murdis mõlema jala luud. 2009. aastaks oli ta täielikult tervenenud ja võttis Buckinghami palees osa kuninganna Elizabeth II Meriti ordu auks korraldatud lõunasöögist.

11. oktoobril 2010 teatas tema perekond, et Joan oli eelmisel päeval oma Les Avantsi kodus Šveitsis surnud südametegevuse seiskumise tõttu – "süda andis lihtsalt alla. Kui Joan jõudis punkti, kus ta ei saanud füüsiliselt midagi teha, ei tahtnud ta enam elada. Ta tahtis siit ilmast lahkuda, ja oli õnnelik, et saab lahkuda, lõppude lõpuks suri ta väga, väga rahulikult." Kuigi ta oli oma 2008. aasta kukkumisest paranenud, viis see veel tõsisemate terviseprobleemideni. Tema perekonna teadaandes seisis: "Ta elas pika elu ning pakkus paljudele inimestele naudingut." Sutherland palus vaikset ja väikest matust. Matus peeti 14. oktoobril ja Austraalia Ooper avaldas Sutherlandile austust. Austraalia Ooperi kunstiline juht Lyndon Terracini ütles: "Me ei näe kunagi kedagi temasarnast. Tal oli fenomenaalne hääleulatus, -jõud ja -kvaliteet. Me ei saa teda enam kunagi kuulda."

• Joan Sutherland lehel Decca Classic
• Järelehüüe The New York Timesis