James Stewart

Ta sündis ja kasvas üles Pennsylvania osariigis Indianas. Ta alustas näitlemisega Princetoni Ülikoolis. Pärast ülikooli lõpetamist 1932. aastal alustas ta karjääri teatrinäitlejana, astudes üles Broadwayl ja suvelavastuses. Filmidebüüdi tegi Stewart 1935. aastal krimidraamas "The Murder Man". Seejärel mängis kõrvalosi veel mitmes filmis. Läbimurde tegi ta 1938. aastal Frank Capra filmis "Sa ei vii kõike endaga kaasa" ("You Can't Take It With You"). Järgmisel aastal pälvis Stewart esimese oma viiest Oscari nominatsioonist, kui kehastas Capra filmis "Härra Smith läheb Washingtoni" ("Mr. Smith Goes to Washington") idealiseeritud ja vooruslikku meest, kellest saab senaator. Ta võitis Oscari parima meespeaosa eest filmis "Philadelphia lugu" ("The Philadelphia Story"; 1940), kus teisi peaosi mängisid Katharine Hepburn ja Cary Grant.

Varsti pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid olid 1941. aastal Teise maailmasõtta astunud, liitus amatöörpiloodi kutsega Stewart Army Air Corpsiga. Ta võitles sõjas Euroopa rindel, ülendati koloneliks ja pälvis mitu sõjaväelist autasu. Ta jätkas teenistust reservüksustes ja ülendati 1959. aastal brigaadikindraliks. Sellega sai ta kõrgeima sõjaväelise auastmega filminäitlejaks maailmas. Ta läks 1968. aastal erru ja pälvis USA õhuvägede Distinguished Service Medal'i. Hiljem ülendas president Ronald Reagan 1985. aastal Stewarti kindralmajoriks.

Stewarti esimene sõjajärgne roll oli Geoge Bailey Capra filmis "See imetabane elu" ("It's a Wonderful Life"; 1946). Kuigi ta sai rolli eest Oscari nominatsiooni, ei olnud film esialgu ülemäära edukas. Filmi populaarsus on hiljem kasvanud ning tänapäeval peetakse seda jõuluklassikaks ja Stewarti rolli tema üheks kuulsamaks. 1950. aastatel mängis Stewart mitmes Anthony Manni filmis: "Winchester '73" (1950), "Teraskannus" ("The Naked Spur; 1953) ja "The Glenn Miller Story" (1954). Samuti mängis ta mitmes Alfred Hitchcock filmis: "Köis" ("Rope"; 1948), "Tagaaken" ("Rear Window"; 1954), "Mees, kes teadis liiga palju" ("The Man Who Knew Too Much"; 1956) ja "Peapööritus" ("Vertigo"; 1958). "Peapööritus" jäi algselt kriitikute poolt tähelepanuta, kuid nüüd peetakse seda Ameerika filmitööstuse meistriteoseks. Lisaks tegi ta 1950. aastatel rolli muuhulgas Broadway lavastusel põhinevas filmis "Harvey" (1950) ja kohtudraamas "Mõrva anatoomia" ("Anatomy of a Murder"; 1959), mis mõlemad tõid talle Oscari nominatsiooni. Stewart oli 1950. aastatel üks populaarsemaid filminäitlejaid ning suuremast osast tema tolle kümnendi filmidest said kassahitid.

Stewarti hilisemad vesternirollid olid filmides "Mees, kes tulistas Liberty Valance'i" ("The Man Who Shot Liberty Valance"; 1962) ja "Cheyenne Autumn" (1964), mille mõlema lavastaja oli John Ford. 1960. aastatel mängis ta mitmetes perekomöödiates. Pärast mõnda rolli telesarjades, kus tema kõige säravam saavutus oli Kuldgloobusega (1973) pärjatud nimiroll draamasarjas "Hawkins", oli Stewart 1980. aastateks näitlemisest juba suuremas osas taandunud.

Stewart oli kuni 40. eluaastateni vallaline ja ajakirjandus nimetas teda "Ameerika nimekamaks poissmeheks". 1949. aastal abiellus ta endise modelli Gloria Hatrick McLeaniga. Abielust sündisid kaksikud tütred, lisaks adopteeris Stewart McLeani eelmisest abielust kaks poega. Abielu kestis kuni McLeani surmani 1994. aastal; Stewart suri ise kolm aastat hiljem. Stewart maeti Californias Glendale'is asuvale Forest Lawn Memorial Parki kalmistule.

• "You Can't Take It With You" – "Sa ei vii kõike endaga kaasa" (1938)
• "Mr. Smith Goes to Washington" – "Härra Smith läheb Washingtoni" (1939)
• "The Philadelphia Story" – "Philadelphia lugu" (1940)
• "It's a Wonderful Life" – "See imetabane elu" (1946)
• "Rope" – "Köis" (1948)
• "Harvey" (1950)
• "Winchester '73" (1950)
• "The Greatest Show on Earth" – "Maailma suurim tsirkus" (1952)
• "The Naked Spur" – "Teraskannus" (1953)
• "The Glenn Miller Story" (1954)
• "Rear Window" – "Tagaaken" (1954)
• "The Man Who Knew Too Much" – "Mees, kes teadis liiga palju" (1956)
• "Vertigo" – "Peapööritus" (1958)
• "Anatomy of a Murder" – "Mõrva anatoomia" (1959)
• "The Man Who Shot Liberty Valance" – "Mees, kes tulistas Liberty Valance'i" (1962)
• "How the West Was Won" – "Kuidas alistati Lääs" (1962)
• "Cheyenne Autumn" (1964)

Viiel korral oli James Stewart nomineeritud Oscarile ja kolmel korral Kuldgloobusele, kuid ta ei saanud neid auhindu. 1941. aastal pärjati ta parima meespeaosatäitja kullast kujuga rolli eest filmis "Philadelphia lugu". Kuldgloobus anti Stewartile üle 1974. aastal rolli eest telesarjas "Hawkins" (1973–1974)^[2].

1965. aastal anti näitlejale Cecil B. DeMille'i nimeline elutööauhind, 1980. aastal Ameerika Filmiinstituudi elutööauhind, 1983. aastal Kenndy Keskuse elutööauhind ning 1985 elutöö Oscar ja Presidendi Vabadusmedal.^[2]

Alates 1960. aastast on Stewartil Hollywoodi kuulsuste alleel (Hollywood Walk of Fame) aadressil 1708 Vine Street nimeline täht.^[2]

1999. aastal valis Ameerika Filmiinstituut Stewarti 20. sajandi Hollywoodi parimate meesnäitlejate nimistus (AFI's 100 Years...100 Stars) kolmandale kohale. ^[3].

• Distinguished Service Medal
• Distinguished Flying Cross
• Air Medal
• Army Commendation Medal
• American Defense Service Medal
• European-African-Middle Eastern Campaign Medal
• World War II Victory Medal
• Armed Forces Reserve Medal
• French Croix de Guerre
• Presidential Medal of Freedom

• James Stewart andmekogus IMDb (inglise)
• James Stewart andmebaasis TCM Movie Database (inglise keeles)
• James Stewart andmekogus Filmiveeb