Huayan

Huayan (hiina keeles 華嚴; jaapani keeles kegon) on hiina budismi filosoofiline koolkond, mis kujunes 7.–8. sajanditel. Koolkonna nimi pärineb "Vanikusuutra" (sanskriti keeles Avataṃsaka-sūtra) hiinakeelsest pealkirjast (華嚴經, "Huayan jing")

Huayani esimeseks patriarhiks peetakse Dushuni (557–640), kuid koolkonna tegelik rajaja oli kolmas patriarh Fazang (643–712), kes pani sellele aluse oma "Vanikusuutra" tõlke ja kommentaaridega. Patriarhide järjestusse kuuluvad veel teine patriarh Zhiyan (602–668), neljas Chengguan (738–820 või 838) ning viies ja viimane patriarh Zongmi (780–841).

9. saj lõpus koolkond hääbus, kuigi õpetajaliinid on kestnud tänapäevani.

Huayani filosoofia rõhutab kõikide nähtuste vastastikust seostatust ja läbipõimumist (hiina keeles wu ai). Laialdaselt kasutatakse selleks olemuse (hiina keeles li) ja nähtumuse ehk sündmuse (hiina keeles shi) mõistete dialektikat.^[1]

Huayan’i neljas ja viies esiõpetaja ehk patriarh (kellest viimane oli ühtlasi ka chan’i koolkonna õpetaja) rõhutasid peale "Vanikusuutra" ka teisi tekste nagu „Mahajaana usu tärkamine“, „Vimalakīrti suutra“, „Teemantsuutra“ ja „Nirvaanasuutra“ ning lisasid huayan’i õpetusse palju tiantai’st ja chan’ist laenatut. Nagu tiantai ja chan, jõuab ka huayan äkilise virgumise meetodi tunnistamiseni.

Nagu „Lootossuutra“, nii rõhutab ka Vanikusuutra kõikides olendites peituvat budaloomust, kuid filosoofilisemas plaanis on tegu „Lootossuutrast“ oluliselt keerukama teosega. Suutra üks kandvaid ideid peitub tõdemuses, et kõiksus moodustab ühe täielikult lõimunud terviku, mille kõik osad on orgaaniliselt teineteisega seotud.

 Pikemalt artiklis Vanikusuutra

Fazang näitlikustas seda Buddha kuju ja kümne peegli abil. Ta paigutas tõrvikuga valgustatud Buddha kuju ümber, alla ja kohale üksteise poole suunatud peeglid, nii, et peeglites ei peegeldunud mitte ainult Buddha kuju, vaid ka peegeldused teistest peeglitest, samuti peegelduste peegeldused ja peegelduste peegelduste peegeldused ning nõnda lõputult edasi.^[2]