Herbert Johanson

Herbert Johanson õppis Tallinna Poeglaste Reaalkoolis, mille lõpetamise järel suundus 1904. aastal Riia polütehnilisse instituuti (nüüd Riia Tehnikaülikool), kus ees oli koolivend ja hilisemate aastate parim sõber Eugen Habermann. Johansoni haridus ei piirdunud Riiaga, vahepealseil aastail (1906–1908) õppis ta Darmstadti Tehnikaülikoolis.^[1]

Instituudi cum laude lõpetamise järel 1910. aastal jäi Herbert Johanson terveks kümnendiks Lätisse, kus töötas juhtivate baltisaksa arhitektide juures. Herbert Johanson kuulus ainsa eestlasena Riia Arhitektide Ühingusse ja ühingu aastaraamatuis, kus esitati vaid tugevamaid töid, ei jäetud teda nimetu abilise rolli, vaid toodi projektide juures ära kui Mitarbeiter (saksa keeles 'kaastööline').

Herbert Johansoni Tallinna asumise järel 1920 sai esimeseks suuremaks tööks koos Eugen Habermanniga projekteeritud Riigikogu hoone Toompeal.^[2]

Kahe tipparhitekti viljakas koostöö jätkus veel neli aastat. 1924 kutsuti Herbert Johanson Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakonna projektbüroo juhatajaks, kellena ta 20 aasta jooksul projekteeris suurema osa linna ehitatud tähtsamatest hoonetest. 1930. aastate teisel poolel asus tööle mitmeid noori arhitekte, kellest soosituks sai Harald Arman.

Ametikoha tõttu sõltus Johansonist eelkõige linna sotsiaalehitiste tase. Tema oluliste tööde seas on õpetajate elamu Raua tänav 4 (koos E. Habermanniga, 1923–1924), Tallinna keskhaigla töötajate elamugrupp Herne tänaval (1924–1926), linnateenijate elamugrupp Mulla tänaval ja Ristiku tänava nurgal (1925–1927), tööliste elamugrupp Maisi tänav 6 (1929), Auna tänav 3, 5, 7 jt. Sotsiaalehitistest peetakse õnnestunumaks ehitismälestistena kaitse alla võetud "Oma Kolde" elamugruppi Kolde puiesteel (koos E. Habermanniga, 1922–1925). Johansoni projekteeritud on ka Ristiku põhikooli hoone (Ristiku tänav 69, 1927–1929).

Arhitektuuriliselt esindavad kõik need hooned 1920. aastate üldlaadi, millest on klassikana esile tõstetud viit hoonet: Riigikogu hoonet, elamut Raua tänav 4, Eesti Panga Viljandi osakonna hoone (Karl Burman, 1927), Pelgulinna algkooli ja Abja Krediitpanka (Edgar Kuusik, 1929).

1920. aastaid ei iseloomustanud ainult toetumine pärandile, vaid palju muudki (juugendi väljatõrjumine, aedlinna idee jne). Vaatamata sellele, et üldlaadilt sarnaste esteetiliste eelistustega projekteerisid 1920. aastatel hooneid veel E. Habermann, Erich Jacoby, Karl Burman jt, jättis Herbert Johanson sügavama jälje, sest töötades lahedamates oludes, sai ta oma loomeenergiat rohkem maandada.^[1]

1920. aastate lõpuks jõudis kümnendi jooksul Euroopas läbi löönud funktsionalism moevooluna Eestisse. Herbert Johansoni väikeelamut Toompuiestee 6 on peetud esimeseks funktsionalistlikuks hooneks Eestis. 1930. aastate alguses tegid peaaegu kõik Eesti arhitektid läbi lühiajalise "valgete villade perioodi". Võrreldes meie tugevaima Pärnu koolkonna kuurortlinnalikult vallatu vormiga villadega on Johansoni väikeelamud (Kotzebue tänav 28, Vabriku tänav 14 jt) kompaktsemad ja ratsionaalsemad.^[1]

Funktsionalistlikke suuri ühiskondlikke hooneid ei jõutud kuigi palju ehitada. Ometi on klassikaks muutunud sellest rühmast kaks Johansoni koolimaja. Liiatigi oli tema kooliarhitektuuri juhtiv meister ja rahvusliku koolihoone tüübi peamine väljaarendaja. 1930. aastatel oli ultramoodsa klaastorniga Lenderi gümnaasium (6. kk Kreutzwaldi tänav 25, 1933–1935) löövam, arendatuma ruumiprogrammiga ja mahenenud vormidega Prantsuse lütseum (Hariduse tänav 3, 1936–1937) aga elegantsem.^[1]

Herbert Johansoni loomingust leiab ka paefunktsionalismi. Kunstiliselt küpse Tõnismäe naiskutsekooli paerohelised seinad ja maja üldkuju sobivad suurepäraselt sealsesse linnaehituskonteksti. Kui Lasnamäe algkooli (Majaka tänav 2, 1932–1935) hall tõsidus ei meelita just lapsi kooli, siis paefaktuuri karmus on vähemalt kalmistuarhitektuuri jaoks nagu loodud.

Johansoni Liiva kalmistu kabel on sõdadevahelise perioodi arhitektuuri parim näide. Tema loodud Tallinna Metsakalmistu kabel (1936–1937) jääb vormides ja kompositsioonis küll eklektiliseks, kuid peaks olema maiuspalaks metafüüsilise arhitektuuri huvilistele.

Südalinnas on Johansoni paearhitektuuri manifestiks tuletõrjehoone (Raua tänav 2, 1936–1939), eriti selle torn, kust õhkub nii vormielegantsi kui ka uue arhitektuuri optimistlikkust. Paearhitektuuri suurim monument, praeguse Viru hotelli kohale kunagi plaanitud 12-korruseline raekoda (1934) jäi ehitamata. Projekt oli funktsionalismi lakoonilisuses nii moodne, et ehmatas linnaisad selle elluviimise asemel hoopis raekoja eelprojektide võistlust korraldama.^[3]

1930. aastatel levis Euroopas uusklassitsism. Sellega läks kaasa ka enamik Eesti arhitekte (Elmar Lohk, Edgar Kuusik, Eugen Sacharias jt). Vaid vähesed suutsid jääda truuks puhtale funktsionalismile (Olev Siinmaa). Herbert Johanson paikneb oma selle perioodi ehitistega Hariduse tänav maja nr 8 – Prantsuse Lütseum (−1937), Keskhaigla (1937–1945), Westholmi gümnaasium (1938–1940), 20. Algkool (praegune Tallinna Ühisgümnaasium, 1938–1940) kahe suuna vahepeal.^[1]

1944. aastal siirdus ta Rootsi. Algul Stockholmis ja hiljem Göteborgis töötas ta väheaktiivseks jäädes Elmar Lohu juures ja läks varsti pensionile. Vanaduspäevad veetis Johanson lilli maalides. Suvel 1964 külastas arhitekt sünnimaad ja otsustas naasta. Dokumentide vormistamise ajal 1964. aasta novembris ta aga suri.

Herbert Johansoniga Rootsis koos töötanud inimesed on teda pidanud väga tagasihoidlikuks, heatahtlikuks ja kinniseks inimeseks. Kohvivaheaegadel olevat Johanson ikka oma piipu popsutanud ja naerusui vestlust peal kuulanud. Maailmaasjad teda kõnelema polevat ajanud, samuti polevat ta oma tegevusest armastanud rääkida. Aga elavnenud kohe, kui juttu tuli eesti ehitusmaterjalidest – dolomiidist ja paekivist.

Lorenz Haljak mäletab, et isa olevat projektid peas välja mõelnud, käies mitu päeva, piip suus, oma töötoas ringi, ja siis kohe valmilt paberile pannud. Eskiise polevat ta peaaegu kunagi teinud. Veel võib välja tuua kaks tema põhimõtet: "ausus töös ja lihtsus peavad arhitekti juhtima" ning "vallata hästi tehnikat, loomingus mitte matkida teisi, vaid kuulda oma sisemist häält". Eriti oluline on viimane mõte, mille on õigeks tunnistanud vahest enamik arhitekte, kuid ellu viia on suutnud vähesed.^[1]

• Toompeal Riigikogu hoone koos Eugen Habermanniga (1920–1922)
• Elamu Raua tänav 4 koos Eugen Habermanniga (1923–1924)
• Tallinna Keskhaigla töötajate elamugruppi Herne tänaval (1924–1926)
• linnateenijate elamugruppi Mulla tänaval ja Ristiku tänava nurgal (1925–1927)
• tööliste elamugrupp Maisi tänav 6 (1929)
• "Oma Kolde" elamugruppi Kolde puiesteel koos Eugen Habermanniga (1922–1925)
• endine Pelgulinna algkool, Ristiku tänav 69 (1927–1929)
• Kristjan Raua majamuuseum, Kristjan Raua tänav 8, Tallinn
• väikeelamu Uus tänav 6
• väikeelamud Kotzebue tänav 28, Vabriku tänav 14 jt
• Lenderi gümnaasiumihoone Kreutzwaldi tänav 25 (1933–1935)
• Prantsuse lütseumihoone Hariduse tänav 3 (1936–1937)
• Tallinna Kodunduskeskkool Tõnismägi 14 (tänapäeval Tallinna Tehnikaülikooli õppehoone)
• Lasnamäe algkool Majaka tänav 2 (1932–1935)
• Metsakalmistu kabel (1936–1937)
• Tallinna tuletõrjehoone Raua tänav 2 (1936–1939)
• endine Tallinna Tiisikushaigla, Magasini tänav 29
• Tallinna Keskhaigla (1937–1945)
• Westholmi gümnaasium (1938–1940)
• 20. Algkool (praegune Tallinna Ühisgümnaasium, 1938–1940)
• Kopli Lasteaed (Tallinna 1. Lastepäevakodu), 1928

•  
  Tallinna Metsakalmistu kabel
•  
  Westholmi gümnaasiumihoone Kevade 8. Vaade Amandus Adamsoni tänavalt
•  
  Westholmi gümnaasiumihoone Kevade tn 8. Vaade kooliõuelt
•  
  20. Algkool (praegune Tallinna Ühisgümnaasium)
•  
  Endine Tallinna Tiisikushaigla, Magasini 29
•  
  Kopli Lasteaed, Kopli 104

• Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 1940^[4]

• Haljalas avati tema bareljeef 10. septembril 1984. Idee autor oli Viru kolhoosi arhitekt Uno Sisa.^[5]

• Karin Hallas-Murula. Kaks kanget arhitektuuriklassikut Sirp, 18. detsember 2009