Hardi Volmer

Hardi Volmer lõpetas 1976. aastal Pärnu Lydia Koidula nimelise 2. Keskkooli, 1978. aastal Tallinna Tehnikakooli nr 4 meeste ja laste ülerõivaste rätsepana ning 1985. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatrikunstnikuna.^[1]

Hardi Volmer kuulub aastast 2005 Sotsiaaldemokraatlikusse Erakonda. Ta on olnud Riigikogu liige.

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 267 häält ning ei osutunud valituks.

• "Imeline nääriöö" (1984)
• "Nõiutud saar" (1985)
• "Kevadine kärbes" (1986)
• "Sõda" (1987)
• "Tööd ja tegemised" (1988)
• "Animeeritud autoportreed" (1989)
• "Jackpot" (1990)
• "Incipit vita nova" (1992)
• "Hilinenud romanss" (1994)
• "Keegi veel" (1998)
• "Primavera" (1999)
• "Olmeheidutus" (2011)

• "Igaühele oma" (1990, lühimängufilm)
• "Tulivesi" (1994)
• "Minu Leninid" (1997)
• "Kogu raha eest" (1999, vale-dok)
• "Elavad pildid" (2013)
• "Johannes Pääsukese tõeline elu" (2019)

• "Armastuse kahur" (1998)
• "Paralüüs" (2000)
• "Pehmed ja karvased" (2003–...)

Hardi Volmer on osalenud ansamblites Pära Trust, Turist, Manana Estios Primi-Futu Bänd ja Singer Vinger.

• Karikatuurikogumik "Homo Novus", koostaja Edgar Spriit, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988), ISBN 5797901358

• 1997 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (film "Minu Leninid")
• 1998 – Suure Vankri auhind – filmi „Minu Leninid“ eest
• 2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[2]
• 2005 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (koos Arko Oki ja Toomas Kalliga; aasta film "Pärnograafia")

Tema isa oli eesti tõlkija ja filminäitleja Omar Volmer.