Sigmund Freud

Sigmund Freud sündis 1856. aastal Määrimaal. Kui poiss oli nelja-aastane, kolis tema villakaupmehest isa paremate turgude otsinguil perega Viini.

Alates ajast, kui ema lemmik, esmasündinud Sigmund Freud lugema hakkas, oli ta väljapaistev õpilane. Teda hellitati üpris palju ja talle anti perekonna Viini korteris oma tuba, et seal segamatult õppida. See oli ainus tuba, mis oli küünalde asemel varustatud õlilambiga. Vaatamata sellele kurtis ta kümne-üheteistkümneaastaselt selle üle, et õe klaverimäng teda häirib, kuigi see klaver oli väga hoolivalt viidud korteri teise otsa. Freud sai oma tahtmise ja klaver viidi majast välja.

Hoolimata oma suurepärastest teadmistest, või võib-olla just nende tõttu polnud Freudile karjääri valik kerge. Ta ei hakanud isiksusteoreetikuna tegutsema enne 30.–35. eluaastat. Keskkoolis tundus tema huvi olevat suunatud juurakarjääri tegemisele. Selle idee sai ta mitmetest allikatest: vanema koolikaaslasest sõbra mõju; ühe ennustaja tavapärane ennustus, mille kohaselt kasvab temast riigivalitsuse liige, kuid mis talle ja tema vanematele mõju avaldas; ja kindlasti ka fakt, et esimest korda said riigivalitsuse liikmeteks ka mõned üksikud juudid. (Praktilistel põhjustel kehtisid Freudile kui juudile piirangud karjääri tegemiseks äri, juura või meditsiini alal.)

Kuigi Freud ei kavatsenud kunagi arstiks saada, viisid tema kasvav vaimustus uute ja vastuoluliste Charles Darwini teooriate vastu ja Goethe Ood loodusele avaliku ettelugemise mõju teda seitsmeteistkümne aastaselt arstiteaduskonda astumiseni. Praegu me ütleks, et ta spetsialiseerus bioloogiale ja tal läks lõpetamiseks aega 7,5 aastat, mis on normaalajast vähemalt kolm korda pikem aeg. Osaliselt oli selle viivituse põhjuseks ka tema kindlusetus selles osas, mis suunas tema elu peaks minema. Lisaks kõigile kohustuslikele loengutele ja laboripraktikale keemias, psühholoogias ja anatoomias osales ta ka filosoofialoengutel ning mingis faasis kaalus meditsiiniõpingute lõppedes ka filosoofiakraadi kaitsmist.

Maailmakuulus Ernst Brucke oli see, kes lõpuks noore Freudi tähelepanu püüdis ning andis talle tema esimese professionaalse identiteedi tunnetuse. Brucke mõju all otsustas Freud saada uurivaks psühholoogiks. Brucke oli üks, kes kuulus sellesse psühholoogide gruppi, kes võitlesid innukalt mehaanilise determinismi eest bioloogia teaduses. See ideoloogia oli Freudile ahvatlev ja mõjutas tema mõtlemist veel aastaid hiljemgi, kui ta oma isiksusteooriat välja arendas. Freud avaldas arvukalt uurimusi seoses oma tööga Brucke Instituudis, mis hästi vastu võeti ning enamik neist töödest käsitles kalade ja teiste madalamate loomade närvisüsteemi histoloogiat.

Alles pärast lõpetamist ja oma M.D kraadi kättesaamist avastas Freud, et tema poolt igatsetud puhtalt uurimisalane karjäär oli täielikult ebarealistlik. Uurimisalasele karjäärile oli eelisõigus neil, kes olid jõukad ning Freud oli vaene ja sõltus ikka veel isa rahanduslikust abist. Siis armus ta naisesse, kellega pidi abielluma ning tekkis vajadus ennast majanduslikult kindlustada. See oli Freudi elus pöördepunkt.

Vastumeelselt hülgas ta laboratooriumi ja hakkas tööle haiglas. Tema tausataga inimesele oli spetsialiseerumiseks neuroloogia loogiline valik ja ta töötas arstina General Hospitalis. Oma huvi uurimistööde vastu säilitas ta töötades Tserebraalanatoomia Instituudis, kus ta uuris piklikaju (medulla oblongata) kulgemisteid. Ta muutus sel alal väga edukaks ning suutis vapustava täpsusega kindlaks teha piklikaju kahjustuse koha. Arstid tulid isegi Ameerikast tema meetodeid õppima.

Sel ajal oli Viinis väga vähe närvihaiguste spetsialiste, mis tähendas seda, et Freudil oli vaid mõni ekspert, kellega koos õppida. Et saada korralik närvihäirete arsti kvalifikatsioon, oleks Freud pidanud minema õppima Pariisi kuulsa Jean Martin Charcot' juurde. Pärast mitmeid manöövreid, mille hulka kuulus ka Viini ülikooli närvihaiguste lektori ametikohale määramine, võitis Freud sellega Charcot'ga koos töötamiseks rahalise stipendiumi. See oli 1885. aastal ja Freud oli siis 29-aastane.

Charcot' kliinikus saadud haridus oli veel üheks suureks pöördeks tema elus. Charcot' erialaks oli hüsteeria, närvihaigus, millel puudus ilmne neuroloogiline põhjus, kuid millel oli mitmeid psühholoogilisi dimensioone. Freud õppis Charcot' käest palju hüsteeria ja selle ravimise kohta, samuti õppis ta ka hüpnoositehnikaid, mis olid Viinis seni tundmatud. Kui Freud naasis Viini, et avada närvihaiguste spetsialistina oma erapraksis, oli ta seal üks vähestest arstidest, kes võttis vastu ka hüsteerilisi ja neurootilisi patsiente, kuid siiski nägi vaeva nende puhul edu saavutamisega. Alguses püüdis ta teenida elatist ravides orgaanilise neuroloogilise patoloogia juhtumeid, kuid sellele alale spetsialiseerumiseks oli neid juhtumeid liialt vähe. Sel ajal hakkas Freud aktiivselt otsima rohkem psühholoogiliselt häiritud kliente, kes hiljem tema isiksusteooriasse panustaksid. Tol ajal oli Freud oma 30. eluaastate lõpus ega hüljanud oma unistust saada uurivaks neuroloogiks veel kuni 1890. aastate lõpuni, mil ta viimaks leppis mõttega olla ainult psühholoog.

Kui Freud lõpuks oma ametiga leppis, toimus temas tohutu loova aktiivsuse vallandumine, mille käigus ta avaldas igal aastal ühe raamatu ja sisenes rahvusvahelisele areenile. Tal paluti pidada 1909. aastal loeng Clarki ülikooli 20. aastapäeva pidustustel Worcesteris Massachusettsis. Tema tohutult viljakas periood jätkus veel 30 aastat. Ta lahkus Viinist 1938. aastal põgenedes natsirežiimi eest ja asus Inglismaale, kus suri 23. septembril 1939.

Freud eristas kolme vahendajat tungide ja käitumise vahel: Id (miski), ego (mina) ja superego (ülimina). Id – tahab kohest naudingut ja toimib naudinguprintsiibi alusel. Teistel peale väikeste laste on olemas ka ego ja superego. Id-i kutsutakse "isiksuse ärahellitatud lapseks". Freud uskus, et Idi ihad ilmuvad unes kas otsesel või varjatud kujul. Id-i mõttelaadi on kutsutud primaarprotsessiks. Ego – ratsionaalne, naudingut edasilükkav, probleeme lahendav ja ennastsäästev mõttelaad. Kannab sekundaarsete protsesside nime. Ego tegevused hõlmavad intellektuaalseid valdkondi nagu taju, loogiline mõtlemine, probleemilahendamine ja mälu. Ego on juht, kes langetab raskeid otsuseid, mis tekitab ärevust. Egol on olemas mitmesuguseid kaitsemehhanisme, mis aitavad ärevust vähendada ja kontrollida, reaalsust moonutades. Superego – areneb kõige viimasena välja. Südametunnistus kaitseb lubamatute mõtete või tegude eest ning ego ideaal tunnustab ihaldatud käitumise eest. Superego kontrollib ego käitumist ja ka mõtteid. Superego on ühiskonna viis korra saavutamiseks. Freudi sõnul ei ole id-l, egol ega superegol kindlaid piire ja nad pigem sulanduvad üksteisesse. Egol endal ei ole energiat ja kogu energia tuleneb Id-st. Tegemist on suletud energiasüsteemiga, kus ühe tugevnedes peab teine nõrgenema. Egol on täita keeruline roll. Ta peab lakkamatult laveerima kolme jõu vahel: välismaailm, Id-i energia ja superego kontroll.^[1]

^[1]# Alateadvuslik – teadvustama (saksa Unbewußt, inglise unconscious, prantsuse inconscient). Vahel kõlav väide, et Freud ise hoiatab eesliite "ala-" kasutamise eest on ekslik mitmel põhjusel. Esiteks ei tundnud Freud eesti keelt ja ei saanud midagi öelda tõlke sisu kohta. Teiseks viidatakse siin Freudi lausele, "Wir werden auch die Bezeichnung eines "Unter-bewußtseins" als inkorrekt und irreführend ablehnen dürfen."^[2] Ja tõlgitakse seda ekslikult "Me peaksime ka loobuma ebakorrektsest ja eksitavast "alateadvuse" mõistest."^[3]. Unter on siiski korrektses tõlkes "all", mitte "ala". Lisaks on too lause pärit üldse teisest kontekstist kus räägitakse erinevatest teadvustest. Eesti keeles on püütud kasutada ka mitteteadvuse mõistet, kuid see on eesti keelele võõras ja eksitav, sest teadvuse osa ei saa loogiliselt olla mitteteadvus, samuti nagu maja osa ei saa olla mittemaja. Alateadvus Unbewußt'i vastena viitab kõigele sellele, millest inimene teadlik ei ole, mis jääb teadvustatuse lävest väljapoole ja võiks olla igati sobilik. Freudi arvates on kahte liiki alateadvust: sellist, mis on võimeline teadvusse jõudma ja teadvusest väljatõrjutud teadmist, mis iseenesest ja lihtsalt niisama pole võimeline teadvusse jõudma. Mõlemad koos võime me kirjeldada kui alateadvust kuid teine on "päris alateadvus".

1. Eelteadvuslik
2. Teadvuslik

Iga staadium esitab uue vajaduse, millega vaimsed struktuurid peavad tegelema. Lahendamata konfliktid kuskil staadiumis võivad inimesega terve elu kaasas käia.^[1] Kui mõne psühhoseksuaalse faasiga on olnud probleeme, mida pole suudetud ära lahendada, võib tekkida fikseering ühel varasematest faasidest ja stressi mõjul võib regresseerumine sellele faasile iseloomulike omaduste seisundisse jääda korduma.

1. Oraalne faas
2. Anaalne faas
3. Falliline faas
4. Latentsiperiood
5. Genitaalne faas

Oraalne faas – sünd – umbes 18 kuud

algab sünnist, mil nii vajadused kui ka rahuldus hõlmavad ennekõike huuli, keelt ja hiljem ka hambaid. Baastung on võtta vastu toitu ja hoolitsust, selleks et leevendada nälja, janu ja väsimuse pingeid. Toitmise ja magamamineku ajal on laps rahustatud, hoitud ja kiigutatud. Laps seostab nii naudingut kui ka pinge vähenemist nende sündmustega.

Suu on esimene piirkond, mida beebi saab kontrollida; enamus kättesaadavast libiido energiast on algselt suunatud või keskendunud sellele piirkonnale. Lapse küpsedes arenevad ka teised keha osad ning muutuvad tähtsaks rahulduse kohtadeks. Siiski jääb osa energiast püsivalt kinni või panusena oraalse rahulduse vahendina. Täiskasvanutel on hästi arenenud oraalsed kombed ja jätkuv huvi oraalsete naudingute jätkamiseks. Söömine, imemine, mälumine, suitsetamine, näksimine ja limpsimine või ma huulte matsutamine on nende huvide füüsilised väljendused. Pidevad näksijad, suitsetajad ja need, kes tihti üle söövad, võivad olla osaliselt kinni oraalses faasis.

Hilisemas oraalses faasis, pärast hammaste tekkimist, sisaldab rahuldus agressiivseid instinkte. Rinna hammustamine, mis põhjustab emale valu ja viib tegeliku rinna kadumiseni, on näide sellisest käitumisest. Täiskasvanulikku sarkasmi, toidu sisse kühveldamist ja kuulujutte on peetud selle arengu faasiga seonduvaks.

On loomulik säilitada mõningast huvi oraalsete naudingute suhtes. Oraalset rahuldust võib vaadelda kui patoloogilist vaid siis, kui see on dominantne rahulduse moodus, kui inimene on näiteks liigselt sõltuv oraalsetest harjumustest, leevendamaks ärevust või pingest, mis ei ole seotud nälja või januga.

Oraalne faas algab sünnist, kus oraalne avaus on libiido-energia fookuses. Laps on muidugi väga hõivatud hoolitsusega, koos imemise naudinguga ja aktsepteerides asju oma suhu. Oraalne karakter, kes selles faasis on frustreeritud, kelle ema keeldus tema eest hoolitsemast või kes kärpis hooldamise aega lühemaks, kirjeldab pessimism, kadedus, kahtlustamine ja sarkasm. Üle-hoolitsetud oraalne karakter, kelle hooldamise tungid olid alati ja tihti liigselt rahuldatud, on optimistlik, kergeusklik ja on täis imetlust nende suhtes, kes teda ümbritsevad. Faas kulmineerub primaarse konfliktiga rinnast võõrutamisel, mis jätab lapse ilma nii hoolitsemise sensoorsest naudingust kui ka psühholoogilisest naudingust saada hoolitsust, nunnutamist ja hoidmist. Faas kestab ligikaudu 1–1,5 aastat.

Füüsiline fookus – suu, huuled, keel (imemine). Imemine on vastsündinule peamine naudingu allikas. Kõik läheb suust sisse. Imemine = toit.

Psühholoogiline eripära – sõltuvus. Beebi on väga sõltuv ja suudab ise väga vähe teha. Kui beebi vajadused on korralikult täidetud, siis suudab ta järgmisse faasi liikuda. Kuid kui neid vajadusi ei täideta, siis beebi muutub usaldamatuks või liigselt rahuldatud beebi leiab, et on raske toime tulla maailmaga, mis ta vajadusi ei täida.

Täiskasvanu karakter – tugevalt sõltuv / tugevalt sõltumatu. Kui beebi selles faasis fikseerub, siis Freud tundis, et laps kasvab oraalseks karakteriks. Enamus neist inimestest on äärmiselt sõltuvad ja passiivsed, kes tahavad, et kõik nende jaoks ära tehakse. Ka Freud arvab, et teist tüüpi oraalne karakter on inimene, kes on tugevalt iseseisev ja stressi all võib oraalselt fikseerunud inimene hüpata ühest tüübist teise. See toob näite ka Freudi õpetusest vastandite kohta.

Anaalne faas – umbes 1,5–3,5 aastat

Kui laps kasvab, siis tulevad teadlikkusse uued pinge ja rahulduse piirkonnad. Vanuses 2–4 eluaastat õpivad lapsed üldiselt kontrollima sulgurlihast ja põit. Laps pöörab erilist tähelepanu urineerimisele ja jääkide väljutamisele. Potil käimine viitab loomulikule eneseavastamise huvile. Psühholoogilise kontrolli tekkimist saadab arusaamine, et selline kontroll on uus naudingu viis. Lisaks õpivad lapsed kiiresti, et sulgurlihase ja kontrolli kasvav tase toob neile tähelepanu ja kiitust vanematelt. Vastupidine on samuti tõene: vanemate kontroll potil käimise üle võimaldab lapsel nõuda tähelepanu nii eduka kontrolli kui tehtud vigade osas. Täiskasvanut iseloomustavad omadused, mis on seotud osaliste sundmõtetega anaalses faasis, on liigne korra-armastus, kokkuhoidlikkus (kitsi) ja kangekaelsus. Freud leidis, et need kolm omadust on tavaliselt koos. Ta räägib "anaalsetest omadustest", kelle käitumine võib olla seotud raskete kannatavate kogemustega sellel lapsepõlve perioodil.

Osa segadusest, mis võib saata anaalset faasi, tekib ühest küljest ilmsest vastuolust pillava kiituse ja tunnustuse vahel, ja mõttest, et potil käimine on "räpane" ning teisest küljest tuleks seda saladuses hoida. Laps ei mõista esialgu, kuidas tema soolestiku liikumist ja uriini ei väärtustata. Väikestele lastele meeldib vaadata, kuidas potist vesi alla läheb, tihti oma kakale hüvastijätuks lehvitades. Lapse jaoks pole ebatavaline pakkuda vanemale oma osa soolestiku liikumisel nagu kingitust. Olles saanud kiitust selle tootmise eest, võib laps olla üllatunud ja segaduses, kui vanemad tülgastuse või vastikustundega reageerivad. Ükski teine kaasaegne eluala pole seatud keeldude ja tabudega kui seda on potil käimine, ja anaalsele faasile tüüpiline käitumine.

Vanuses 1–1,5 aastat läheb laps anaalsesse faasi. Potil käimise õpetusega tuleb ka lapse kinnisidee päraku kui erogeense tsooni osas ning jääkide kinnihoidmise või väljutamisega. See esindab ka klassikalist konflikti Id-i, mis ammutab naudingut keha-jääkide väljutamisest, ning ego ja superego vahel, mis esindavad praktilisi ja ühiskondlikke surveid keha-funktsioonide kontrollimiseks. Laps kohtub konfliktiga vanemlike nõudmiste vahel, ning lapse ihade ja füüsiliste võimetega ühel või teisel moel: ta kas asub võitlusse või lihtsalt keeldub minemast. Laps, kes tahab võidelda, naudib väljutamist pahatahtlikult, võib-olla just enne või pärast potile minemist. Kui vanemad on liiga leebed ja lapsel õnnestub naudingut edukalt väljutamisest saada, siis on tulemuseks anaalse väljutava karakteri moodustumine. See karakter on üldiselt räpakas, korrapäratu, hooletu, hoolimatu ja põlglik. Vastupidiselt võib laps valida jääke kinni hoida, seega vanemate soovi vastaselt, nautides nauditavat survet soolestikus tekkivast jääkide kogumisest. Kui see taktika õnnestub ja laps on üle-hoolitsetud, siis areneb tal välja anaalne püsiv karakter. See karakter on korraarmastaja, täpne, korralik, solvav, kinnine, jonnakas, põhjalik ja passiiv-agressiivne. Anaalse faasi lahendus, korralik potil käimine, mõjutab valdavaid individuaalseid omadusi ja suhtumisi autoriteedi suhtes. See faas kestab 1–1,5 aastat.

Füüsiline fookus – pärak (elimineerimine). Kuni praeguseni on lapsel üsna lihtsalt läinud. Nüüd peaks beebi kontrollima oma soolestikku. Freud uskus, et beebi seksuaalne nauding keskendub sel ajal päraku piirkonnale.

Psühholoogiline eripära – enesekontroll/kuulekus. Need pole seotud vaid potil käimise õpetamisega, vaid beebi peab ka kontrollima tunge ja käitumisi (terrible twos – kaks kohutavat). Mis siin võib viltu minna – kas vanemad on liiga kontrollivad või mitte piisavalt kontrollivad (Freud uskus kõvasti piiramisse).

Täiskasvanu karakter – anaalselt kinnihoidev (jäik, liigselt organiseeritud, autoriteedile alluv) vs. anaalselt väljutav (vähe enesekontrolli, organiseerimatu, põlglik, vaenulik).

Falliline faas – umbes 3,5–6 aastat

Alustades 3. eluaastast liigub laps edasi fallilisse faasi, mis keskendub genitaalidele. Freud väidab, et seda vanust iseloomustab kõige paremini falliline, kuna see on periood, mil laps saab teadlikuks kas peenise omamisest või selle puudumisest. See on esimene faas, kus lapsed muutuvad teadlikuks seksuaalsetest erinevustest.

Freud püüdis mõista pingeid, mida laps kogeb seksuaalse erutuse ajal – see tähendab, et naudingut genitaalse piirkonna stimuleerimisest. Erutus on seotud lapse meeles, vanemate lähedase füüsilise juuresolekuga. Igatsus selle kontakti järele muutub aina rohkem keerulisemaks lapse jaoks rahuldada; laps võitleb intiimsuse nimel, mida vanemad omavahel jagavad. Seda faasi iseloomustab lapse tahtmine minna koos vanematega voodisse ning armukadedaks muutumine tähelepanu üle, mida vanemad üksteisele jagavad. Freud jõudis oma vaatluste alusel järeldusele, et selle perioodi jooksul arenevad nii naistel kui meestel seksuaalsed küsimused.

Freud nägi lapsi fallilises faasis oma vanematele reageerimas kui potentsiaalsele ohule oma vajaduste rahuldamisel. Seega poisi jaoks, kes soovib oma emaga lähedasem olla, võtab isa mõningaid rivaali omadusi. Samal ajal soovib poiss oma isa armastust ja kiindumust, milles näeb oma ema kui rivaali. Laps on elamiskõlbmatus olukorras tahes ja kartes oma vanemaid.

Poiste puhul kutsus Freud seda konflikti Oidipuse kompleksiks, ja seda Kreeka tragöödia kangelase loo järgi. Müüdi kõige levinumas versioonis tapab Oidipus oma isa ning hiljem abiellub oma emaga (kumbagi vanemat teadmata). Kui ta lõpuks saab teadlikuks, kelle ta tappis ja kellega abiellus, Oidipus moonutab end, torgates välja oma mõlemad silmad. Freud uskus, et iga meessoost laps taasetendab sarnase sisemise draama. Ta soovib omada oma ema ja tappa oma eesmärgi saavutamiseks oma isa. Ta ka kardab oma isa ja kardab, et tema, laps, saab isa poolt kastreeritud. Ärevus kastreerimise ümber, isa kartmine ja armastus isa suhtes, ning seksuaalne iha ema suhtes ei saa kunagi täielikult lahendatud. Lapsepõlves on kogu kompleks represseeritud. Üks esimesi ülesandeid superego arenemisel on hoida see häiriv konflikt teadlikkusest väljas ja kaitsta last selle osa esitamise eest.

Tüdrukute jaoks on sarnane probleem, kuid selle väljendus ja lahendus võtavad teise pöörde. Tüdruk soovib oma isa omada, ning näeb oma ema peamise rivaalina. Poisid represseerivad oma tundeid osalt hirmust kastreerimise ees. Tüdrukute jaoks on oma ihade represseerimine vähem äärmuslik, vähem totaalne. Freudi vaated naiste ja nende psühholoogilise arengu kohta jäävad väga vastuoluliseks. Falliline faas on tegevuspaik kõige võimsamale; Freudi arengu mudeli kõige üliolulisem seksuaalne konflikt. Selles faasis on lapse erogeenseks tsooniks suguelundite piirkond. Kuna laps muutub aina rohkem huvitatuks oma genitaalidest, ja ka teiste genitaalidest, tekib konflikt. Konflikt, mida nimetatakse Oidipuse konfliktiks, (naistel Electra kompleks), tähendab lapse alateadlikku iha omada vastas-soost vanemat ja elimineerida samasooline vanem.

Noores mehes, tekib Oidipuse kompleks loomulikust armastusest oma ema vastu; armastus, mis muutub seksuaalseks kuna poisi libiidne energia kandub pärakust genitaalide piirkonda. Kahjuks poisi jaoks seisab isa selle armastuse teel ees. Seega poiss tunneb agressiooni ja armukadedust oma rivaali – oma isa – suhtes, ja tunneb ka hirmu, et isa streigib talle vastu. Kuna poiss on märganud, et naistel, eriti tema emal, puudub peenis, on ta jahmunud hirmust, et ta isa eemaldab ka tema peenise. Ärevust raskendavad ähvardused ja distsipliin, mida ta esile kutsub, kui ta vanemad teda masturbeerimast tabavad. Selline kastreerimise ärevus edestab tema iha oma ema järele, seega surub ta iha alla. Ja kuigi poiss näeb, et kuigi ta oma ema omada ei saa, kuna seda teeb ta isa, saab poiss omada ema asendamisega, identifitseerides end isaga ja muutudes isasarnaseks nii palju kui võimalik: selline identifikatsioon teeb poisile selgeks põhialused elu seksuaalsest rollist. Oidipuse konflikti kestvuse jäljeks on superego, isa hääl poja sees. Lahendades seega verepilastuslikku mõistatust, liigub poiss edasi latentsesse faasi, libiido jõudeoleku perioodi.

Elektra kompleksi puhul on Freud ebamäärasem. Kompleksi juured on väikese tüdruku avastuses, et temal, koos ema ja teiste naistega, puudub peenis, mida omavad tema isa ja teised mehed. Tüdruku armastus oma isa suhtes muutub siis erootiliseks ja armukadedaks, kuna ta igatseb endale oma peenist. Tüdruk hakkab süüdistama oma ema, kuna tajub kastratsiooni, ning teda tabab peenisekadedus, ilmselge vastand poiste kastratsiooni ärevusele. Elektra kompleksi lahenduseks on vähem selge maha-lõikamine, kui Oidipuse kompleksi puhul meestel; Freud väitis, et lahendus saabub palju hiljem ja ei kunagi tõeliselt lõplik. Nii nagu poiss õppis oma seksuaalset rolli end oma isaga identifitseerides, õpib ka tüdruk oma rolli, identifitseerides end oma emaga, püüdega oma isa asendusena omada. Konflikti sündmuslik lahendusena liigub tüdruk edasi latentsesse faasi, kuigi Freud viitab, et tüdruk jääb ikka alati kergelt fallilisse faasi fikseerituks.

Fallilisse faasi fikseerituna areneb välja falliline karakter, kes on hoolimatu, resoluutne, enesekindel, ja nartsissistlik – liigselt edev ja uhke. Ebaõnnestumine konflikti lahendamisel võib põhjustada selle, et inimene kartlik või võimetu lähedase armastuse suhtes; Freud arvas ka, et fiksatsioon võib olla homo-seksuaalsuse alus-põhjus.

Füüsiline fookus – peenis. Freud uskus, et poisid ja tüdrukud on mõlemad keskendunud peenisele. Poisid: miks tüdrukul seda pole? Tüdrukud: mispärast mul seda pole? Lapsed muutuvad eriti huvitatuks selles faasis oma genitaalidega mängimises.

Psühholoogiline eripära – moraalsus ja seksuaalsuse identifikatsioon ja väljauurimine, mida tähendab olla poiss või tüdruk. Lastel on Freudi arvates selles faasis seksuaalsed tunded vastas-soost vanemate suhtes (ja tegelevad Oidipuse/Electra kompleksidega – põhiliselt erootiline kiindumus vastas-soost vanema suhtes, kuid kuna need tunded pole sotsiaalselt aktsepteeritavad, võib see muutuda vaenulikkuseks) ja tunda vaenulikkust sama-soolise vanema suhtes. Poisid kogevad kastratsiooni ärevust ja tüdrukud peenisekadedust. Selle aja jooksul lahendatakse emotsionaalseid konflikte lõpuks end samasoolise vanemaga identifitseerides.

Täiskasvanu karakter – valimatud sekspartnerid, amoraalsed/ aseksuaalsed ja puritaanlikud (õpetus vastandite kohta).

Latentne faas – umbes 6 aastat kuni puberteet

Mis iganes vormi võitluse lahendus võtab, enamik lapsi tundub parandavat oma kiindumust oma vanemate suhtes üsna pea pärast 5-aastaseks saamist ning pöördub suhete poole eakaaslaste ja koolitegevuste, spordi ja teiste oskuste poole. Seda faasi vanuses 5–6 aastat kuni puberteedi alguseni nimetatakse latentseks perioodiks. See on aeg, mil fallilise faasi lahendamata seksuaalsed ihad represseerib edukalt superego. Nii vanemate kui laste jaoks on see suhteliselt rahulik ja psühholoogiliselt sündmusetu aeg.

Fallilise faasi lahendus viib edasi latentsesse perioodi, mis ei ole psühhoseksuaalse arengu faas, vaid periood, milles seksuaalne tung on uinunud. Freud nägi latentsust kui seksuaalsete ihade ja erogeensete impulsside võrratut repressiooni perioodi. Latentse perioodi jooksul valavad lapsed oma libiidsed energiad aseksuaalsetesse harrastustesse nagu kool, kergejõustik ja samasoolised sõprused. Kuid peagi puhkeb puberteet, ja genitaalid muutuvad jällegi libiidse energia fookuseks.

Latentne faas on suhtelise rahu faas. Seksuaalsed ja agressiivsed tungid on vähem aktiivsed ja siin peitub vähe psühhoseksuaalse konflikti mõistes.

Genitaalne faas – puberteedijärgne

Bioloogilise ja psühholoogilise arengu viimane periood, genitaalne faas, tekib puberteedi algamisega ning libiido energia naasmisega suguelundite. Nüüd on poisid ja tüdrukud tehtud teadlikuks oma eraldi seksuaalsetest identiteetidest ning hakkavad otsima viisi, kuidas oma erootilisi ja inimestevahelisi vajadusi rahuldada. Freud arvas, et homoseksuaalsus on selles faasis eakohase arengu puudumise tulemuseks; kuigi paljud arvavad, et see on positsioon, hoolimata tänapäevasest arusaamast terve seksuaalse arengu erinevuste kohta.

Genitaalses faasis, kus lapse energia jällegi genitaalidele keskendub, pöördub huvi heteroseksuaalsetele suhetele. Mida vähem energiat laps investeerib lahendamata psühhoseksuaalsesse arengusse, seda suurem on võime arendada normaalseid suhteid vastassugupoolega. Kui ta jääb siiski fikseerituks, ja eriti fallilises faasis, on tema areng häiritud edasiste tõrgetega repressiooni ja kaitsete tõttu.

Füüsiline fookus – genitaalid.

Psühholoogiline eripära – küpsus ja loovus, ning elu paremaks muutmine. Seega pole see ainult uue elu loomine (paljunemine), aga ka intellektuaalne ja artistlik loovus. Eesmärgiks on õppida, kuidas lisada ellu ja ühiskonda midagi konstruktiivset.

Täiskasvanu karakter – genitaalne karakter ei ole varasemas faasis fikseerunud. See on inimene, kes on kõik läbi töötanud. See inimene on psühholoogiliselt kohanenud ja tasakaalus. Freudi kohaselt on vaja selle faasi saavutamiseks saavutada tasakaal nii armastuses kui ka töös.

• 1930 – Goethe auhind
• 1936 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Sigmund Freud on avaldanud üle 50 teksti ja teose. Psühhoanalüüsile aluse pannud teoseks loetakse koos Joseph Breueriga kirjutatud "Uurimusi hüsteeriast"

• "Über Coca", 1885 (kokapõõsas, kokalehed, kokaiin jm)
• "Studien über Hysterie", 1895 ('Uurimusi hüsteeriast')
• "Die Traumdeutung", 1900 ('Unenägude tõlgendamine')
• "Drei Abhandlungen zur Sexualtheorie", 1905 ('Kolm kirjutist seksuaalteooriast')
• "Totem und Tabu", 1913 ('Tootem ja tabu')
• "Zur Einführung des Narzissmus", 1914 ('Nartsissismi sissejuhatus')
• "Jenseits des Lustprinzip", 1920 ('Sealpool mõnuprintsiipi')
• "Massenpsychologie und Ich-Analyse", 1921 ('Massipsühholoogia ja minaanalüüs')
• "Das Ich und das Es", 1923 ('Mina ja miski')
• "Die Zukunft einer Illusion", 1927 ('Ühe illusiooni tulevik')
• "Dostojevski ja isatapp", 1928^[4]
• "Moses und die monotheistische Religion", 1939 ('Mooses ja usk ainujumalasse')

• "Poeet ja fantaasia". Tõlkinud Aivar Kull. Noorus 1987, nr 7.
• "Uned folklooris" (koos David Ernst Oppenheimiga), ajalehe Kostabi lisa, Tartu 1992, 24 lk
• "Mäluhäire Akropolisel: Kiri Romain Rolland'ile". Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 1994, nr 1.
• "Miks sõda?" Tõlkinud Jaanus Adamson. Vikerkaar 1997, nr 7-8.
• "Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus". Tõlkinud Tiiu Relve; eessõna: Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu 1998, nr 40, 88 lk
• "Inimhinge anatoomiast". Tõlkinud Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999, 432 lk; ISBN 9985-56-399-9 (Sisaldab töid "Tungid ja tungisaatused", "Teadvustamatus" ja "Mina ja miski")
• "Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi". Tõlkinud Krista Läänemets (= Krista Räni). Sari Avatud Eesti raamat. Kirjastus Vagabund, Tallinn 2000, 170 lk; ISBN 9985-835-43-3
• "Argielu psühhopatoloogia: Psüühika teadvustamata riukad: unustamisest, keelevääratustest, käevääratustest, ebausust ja eksitustest". Tõlkinud Piret Metspalu. Kirjastus Väike Vanker, 2001, 242 lk; ISBN 9985-9347-3-3
• "Sigmund Freudi tarkuseraamat". Inglise keelest tõlkinud Virge Õuemaa. Kirjastus Ersen, Tallinn 2003, 184 lk
• "Unenägude tõlgendamine". Tõlkinud Anne Lill ja Mari Tarvas; järelsõna: Anne Lill. Kirjastus Tänapäev, Tallinn, 2007, 604 lk; ISBN 978-9985-62-324-4
• "Nali ja selle seos teadvustamatusega" (sisaldab ka Freudi esseed "Huumor"). Tõlkinud Mari Tarvas. Tänapäev 2008, 296 lk

• The Century of the Self
• Sigmund Freud Museum (Viin)
• Freud Museum (London)

• Stefan Zweig, "Tervenemine vaimu läbi". Tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1979; 2. trükk: Kuldsulg, Tallinn 1998
• Stefan Zweig, "Sigmund Freud". Saksa keelest tõlkinud Airis Erme, Tallinn : Athena, 1998, 110lk
• Finn Abrahamowitz, "Freud: üks elu". Tõlkinud Ene Mäe, Eesti Raamat, Tallinn 2003; ISBN 9985-65-399-8
• Nicolle Rosen, "Martha F" (Freudi abikaasa Martha Freudi [1861–1951] biograafia). Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus. Tänapäev, Tallinn 2006, 198 lk; ISBN 9985624033
• David Cohen, "Sigmund Freudi põgenemine" (The escape of Sigmund Freud; biograafia, mis vaatleb Freudi viimaseid eluaastaid). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tammerraamat, Tallinn 2012, 240 lk; ISBN 9789949482337

• "Mooses ei olnud juut" – Uus Eesti, 24. september 1938, nr 262, lk 8; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
• Peeter Tulviste, "Rõõm kultuuriahistusest. Vestlus Sigmund Freudi "Ahistus kultuuris" eestinduse puhul." Küsitlenud Eduard Parhomenko. Akadeemia 1994, nr 5.
• Alo Jüriloo ja Vaino Vahing, "Psühhoanalüüsi loeng. Sigmund Freudi psühhoanalüüsi õpetus" (I–VII) – Vikerkaar 1990, nr 2, lk 86–91; nr 5, lk 87–92; nr 7, lk 82–85; nr 9, lk 75–78; nr 11, lk 73–80; 1991, nr 3, lk 77–82 ja nr 5, lk 81–87
• Jüri Allik, S. Freudi raamatu "Inimhinge anatoomiast" (2003) järelsõna "Sigmund Freudi elu ja töö" (lk. 175–342) ning Freudi elu ja tegevuse kronoloogia ISBN 9985-56-399-9
• "20. sajandi mõttevoolud". Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn–Tartu 2009, lk 133–159 ("Sigmund Freud", autor Jaanus Adamson)
• Althusser, Louis. "Freud ja Lacan". Akadeemia, nr. 5, 2010.

• Märt Väljataga, "Freud 21. sajandil; Jaanus Adamson, "Freudism ja uskumatu Thomas"
• freud.pribor.cz