Erütropoetiin
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2013) |
Erütropoetiin (lühend EPO) on paljudel selgroogsetel loomadel neerude koorolluse periturbulaarsetes fibroblastides sünteesitav glükoproteiin hormoon. Ta on asendamatu erütropoeesi ehk punaste vereliblede kasvufaktor. Ta stimuleerib erütroidsete eellasrakkude prolifereerumist ja diferentseerumist luuüdis.
Erütropoetiin liigitatakse vahel ka tsütokiinide hulka.
Erütropoetiini morfoloogia, komplekteerimine, vabastamine, asend ja aminohapete järjestus ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka arenguastmeti.
Kehavälist EPO-t kasutatakse spordis tulemust parandava ainena ja see kuulub erütropoeesi stimuleerivate ainete (ESA) klassi. "Maailma dopinguvastases koodeksis" on EPO kantud 2014. aasta keelatud ainete nimekirja ja sportlastel pole lubatud kehavälist EPO-t kasutada.[1]
Inimese EPO molekulmass on 34 000.
Täiskasvanu organismis üle 90% erütropoetiinist sünteesitakse neerude koorolluse periturbulaarsetes fibroblastides ja ülejäänud osa maksas.
Erinevalt täiskasvanutest toodetakse looteeas ja vastsündinutel aga suurem osa erütropoetiini maksas.
Erütropoetiinil on ka palju teisi bioloogilisi funktsioone peale selle, et ta kontrollib punaliblede loomet. Näiteks mõjutab erütropoetiin peaaju käitumist olukorras, kui on tekkinud neuronite kahjustus.[2] Ka haavade paranemisel on EPO-l oma tähtis roll.[3] EPO soodustab ka angiogeneesi, neurogeneesi, müotsüütide proliferatsiooni ja mõjutab kasvajate arengut[4] (mitmed neeruvähi vormid sünteesivad seda).[5]
Põhiroll punaste vereliblede loomes
muudaErütropoetiin on põhiliseks hormooniks punaliblede loomisel. Ilma selleta ei saaks erütropoees toimuda. Hormooni vabanemist kontrollitakse neerude hapnikusensorite abil, mis on tundlikud vere hapniku osarõhule. Suurenenud perifeerse hapnikusisalduse korral väheneb vere EPO kontsentratsioon ning vastupidi, hapnikuvaeguse ajal vabaneb seda suuremal määral.
Veredoping
muudaErütropoeteesi stimuleerivaid aineid kasutatakse vastupidavusaladel, näiteks poks, rattasõit, sõudmine, pikamaajooks, käimine, murdmaasuusatamine, kahevõistlus ja triatlon. Üldine hapniku transpordi süsteem (vere hapniku sisaldus ja ka südame löögimaht, vaskularisatsioon ja kopsude ventilatsioon) seab piirid, kui palju on lihased võimelised sooritama üht või teist pikaajalist tegevust. Sellest tulenevalt võib oletada, et sportlased kasutavad veredopingut selleks, et paraneks lihaste hapnikuga varustatus, mis omakorda suurendab vastupidavust.
Kui 1990. aastatel õpiti laboritingimustes EPO-t sünteesima, asendas see teatud määral vereülekandeid, millega suurendati vere punaliblede sisaldust. EPO organismi viimisel toimub sama protsess, kuid vere punaliblede sisaldus suureneb organismisiseste protsesside käigus. EPO kasutamisel suureneb hematokrit (vererakkude osa vere üldmahust) ja üldine vere punaliblede mass ja seega annab kasutamine teatava eelise, kuigi selline tegevus on keelatud ja tänapäeval lihtsalt avastatav.[6]
Peale eetiliste kaalutluste on farmatseutiline EPO ka ohtlik ja selle liigne kasutamine võib lõppeda sportlase jaoks raskete tagajärgedega. Kui vere punaliblede massi kasvatada üle normaalse piiri, suureneb vere viskoossus ehk vere voolavus soontes halveneb. Sellest võime järeldada, et suureneb trombide tekke oht. EPO-t kasutatakse aneemiahaigetel patsientidel ja kliinilise järelevalve all.
Usutakse, et EPO kasutamine oli sportlaste seas laialt levinud 1990. aastatel, aga sel ajal polnud veel moodust, kuidas selle kasutamist kindlaks teha. Olukord paranes, kui 2000. aastal tuli Prantsuse Riiklik Antidopingulabor välja testimeetodiga, mis aitas kehale mitteomast EPO-t uriiniproovist tuvastada. See meetod kiideti heaks ka Maailma Dopinguvastase Agentuuri (WADA) poolt.
Esimene EPO-positiivne dopinguproov leiti 2002. aasta taliolümpiamängudel võetud dopinguproovide seast.[7]
2012. aasta Londoni suveolümpiamängudel andis 50 kilomeetri käimise olümpiavõitja Alex Schwazer EPO suhtes positiivse dopinguproovi 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel. Sportlast karistati tookord võistluselt diskvalifitseerimisega.[8]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ WADA (17. mai 2014). "2014. AASTA KEELATUD AINETE NIMEKIRI" (PDF). MAAILMA DOPINGUVASTANE KOODEKS. Vaadatud 20.09.2014.[alaline kõdulink]
- ↑ Siren AL; Fratelli, M.; Brines, M.; Goemans, C.; Casagrande, S.; Lewczuk, P.; Keenan, S.; Gleiter, C.; Pasquali, C.; et al. (2001). "Erythropoietin prevents neuronal apoptosis after cerebral ischemia and metabolic stress". Proc Natl Acad Sci USA. 98 (7): 4044–4049. PMC 31176. PMID 11259643.
{{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas:|author=(juhend) - ↑ Haroon ZA, Amin K, Jiang X, Arcasoy MO (september 2003). "A novel role for erythropoietin during fibrin-induced wound-healing response". Am. J. Pathol. 163 (3): 993–1000. PMC 1868246. PMID 12937140. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2009. Vaadatud 11. märtsil 2013.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Erütropoetiin (S,P-EPO)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. oktoober 2013. Vaadatud 11. märtsil 2013.
- ↑ John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 215, 2000, ISBN 0 19 262870 4
- ↑ Jelkmann W, Lundby C (september 2011). "Blood doping and its detection". Blood. 118 (9): 2395–404. ISBN 1102303271. PMID 21652677.
{{cite journal}}: kontrolli parameetri|isbn=väärtust: checksum (juhend) - ↑ Steeg JL (28.02.2007). "Catlin has made a career out of busting juicers - USATODAY.com". USA TODAY. Vaadatud 31.03.2009.
- ↑ "Ousted Olympic race walk champion says he bought EPO in Turkey, hid it in refrigerator at home"[alaline kõdulink] Associated Press story in the Huffington Post (August 8, 2012)
Välislingid
muuda- MARTIN CARROLL, YUAN ZHU, ja ALAN D. D'ANDREA, Erythropoietin-induced cellular differentiation requires prolongation of the G1 phase of the cell cycle, Proc. Natl. Acad. Sci. USA, 92. köide, lk 2869-2873, märts 1995, veebiversioon (vaadatud 29.07.2014) (inglise keeles)