Elistvere mõis

Elistvere mõis (saksa keeles Ellistfer) oli rüütlimõis Äksi kihelkonnas Tartumaal. Tänapäeval jäävad mõisa alad Tartu maakonda Tartu valda.^[1]

Mõisa keskus asus Elistvere külas.

Ajalugu

18. oktoobril 1355 läänistas Tartu piiskop Heinrich I meeslääniõiguse alusel Gerd von Edlenkerkenile mõisa, veski ning Igavere (Ikaver) küla, kuna need olid pärast Friedrich Brakeli surma omanikuta jäänud.^[2]

17. märtsil 1443 tõendas Tartu piiskop Bartholomäus, et Hans Parenbeke ja Claus Ungern on teinud müügitehingu, mille käigus Ungern omandas Elistvere (Elistwer) mõisa ühes veskiga ning Kulmeweri, Paepstveri, Havenormi, Somette ja Kokora (Kockenarwe) küla, mis kokku 70 adramaad moodustasid.^[2]

1479. aastal läänistas piiskop Johannes II Claus von Unghernile mõisa ja Igavere küla. Too müüs mõisa Claus Taubele, kellelt selle ostis Heinrich Taube, kes omakorda 1518. aastal need Hans Wrangellile edasi müüs. Jürgen Brackel, kes oli tõenäoliselt mõisa kunagise omaniku Friedrich Brackeli sugulane, vaidlustas tehingud, kuid 1524. aastal lahendati dispuut siiski Hans Wrangelli kasuks. Veel 1537. aastal kuulus see Hans Wrangellile, kuid juba 1542. aastal valdas mõisa tema lesk Magdalena (sündinud Uexküll).^[2] Magdalena loovutas Elistvere mõisa 1548. aastal teatud tingimustel oma kasupojale Hermann von Wrangellile.^[3] Hermannilt päris mõisa tema poeg rittmeister Hans von Wrangell, kes sellest Liivi sõja ajal ilma jäi, kuid Poola valitsusajal Poola kuningas Sigismund III-ndalt päriliku läänina^[4] 1582. aastal sai tagasi Hermann von Wrangell ja veel 1591. aastal valdas. Tema järel kuulus aga mõis poolakas Wasinskyle.^[2]

23. juunil 1627 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf (1594–1632) Elistvere mõisa Hans Wrangelli vennale^[a]Hermann von Wrangellile. Juba järgmisel aastal vahetas mõis taas omanikku kui Osses välilaagris viibinud kuningas 2. septembril 1628 Hermanni pojale ooberstleitnant Hans von Wrangellile (1589–1630) isa valdused kinnitas. Hansu valdusse langesid Elistvere ning Igavere, Valgma (Brakelmoise), Saadjärve (Sadijerw), Kaiavere (Kayafer), Punikvere (Pulmikfer), Keickero, Zoeliots, Raigastvere (Raigestfer), Pates, Kõrenduse (Korendus) ja Awamusim^[b].^[2]

Tollal oli Elistvere niivõrd laastatud, et vaid 5 talupoega oli põliselanikud. Ülejäänud oli hiljuti mujalt saabunud.^[5]

Pärast Hansu surma valdasid Elistvere mõisa tema vennad ja nende järeltulijad. 6. novembril 1648 jagasid Hansu vennapojad Hermann (Jürgeni poeg; suri 1651) ning Hermann (Hermanni poeg ning hilisem Lugaži vabahärra; suri 1675) omavahel Elistvere ja Kaiavere mõisa – esimene neist sai Elistvere ning teine Kaiavere mõisa.^[6] Wrangellide valdusse jäi mõis veel kolmveerandsajandiks ning läbi keerukate omandisidemete jõudis lõpuks vabahärra Carl Johann von Wrangelli (1689–1742) kätte, kes oli eespool mainitud vabahärra Hermanni (suri 1675) pojapoeg.^[2]

Carl Johann von Wrangell, kes oli Põhjasõjas langenud Vene vägede kätte vangi ning aastaid Venemaal viibinud, müüs 12. veebruaril 1723 mõisa Otto Reinhold von Stackelbergile (1681–1760^[7]), kellega nad olid kaasvangid olnud.^[5] 1760. aastal päris mõisa Otto Reinholdi pojapoeg Reinhold von Stackelberg (1754–1810^[7]), kes 1786. aastal krahviseisusse tõsteti.^[2] Kui Reinhold 1810. aastal suri, päris talle kuulunud Elistvere ja Alatskivi mõisa tema poeg krahv Reinhold Andreas Stackelberg (1797–1869^[7]). Viimase surres 1869. aastal läksid Elistvere, Alatskivi ja Mäe mõis tema tütardele Sophiele (1825–1909^[7]) ja Adelele (1833–1915^[8]). Õdedevahelise kokkuleppe järgi sai Adele, kes oli abielus krahv Ewald Ungern-Sternbergiga (1824–1899)^[8], Elistvere ja Mäe mõisa ning Sophie, kes oli abielus parun Ernst von Nolckeniga (1814–1900)^[9], Alatskivi mõisa. Elistvere ja Mäe mõisa väärtuseks hinnati 110 000 hõberubla.^[2]

Viimane Elistvere mõisaomanik oli Ewaldi ja Adele poeg krahv Klaus Ungern-Sternberg (1877–1934).^[8]

Mõisa suurus adramaades^[2]

1627	1637	1641	1688	1725	1734	1738	1744	1757	1832	1874
11 ${\tfrac {3}{4}}$ haritud 45 ${\tfrac {1}{4}}$ harimata	12	22 ${\tfrac {3}{4}}$	17	6	9	13 ${\tfrac {3}{8}}$	13 ${\tfrac {3}{8}}$	12 ${\tfrac {1}{8}}$	22 ${\tfrac {2}{5}}$	25 ${\tfrac {76}{80}}$

Mõisakompleks

1785. aastal valmis hilisbarokses stiilis uhke kahekorruseline mõisahoone, mille lasi rajada krahv Reinhold Stackelberg. Suurel häärberil oli kõrge sokkel ja kõrge kelpkatus.^[1] Hoonel oli üsna kõrge esindus- ja madal mezzanino-korrus. Härrastemaja välisilmet muutsid huvitavamaks akende laiad krohvraamistused ning nende all olnud balustraadiimitatsioon, korrustevaheline vööt- ja katuse hammaskarniis. Ka korstnad olid kaunistatud karniisilaienditega.^[10] Mõisate asjatundja Valdo Prausti hinnangul oli tegemist ühe esinduslikuma tolleaegse härrastemajaga terves Eestis. Elistvere mõisa härrastemaja lammutati 1930. aastatel.^[1]

Härrastemaja eesõu oli kujundatud muruväljakuna.^[10] Väljaku äärde ehitati mõisahoonega samal ajal ka kaaristuga ait, kaks kõrvalhäärberit ning muidki kõrvalhooneid, mis moodustasid sümmeetrilise terviku. Lisaks rajati suur mõisapark.^[1] Elistvere aidahoone on arhitektuuriliselt sarnane naabruses asunud Saare mõisa 1740. aastatel ehitatud aidaga. Selle fassaadi ilmestavad Toscana orderis pilastrid. Aida vastas paiknes sellega arhitektuurselt sarnane sõiduhobuste tall, mis varises kokku 1984. aastal. Peahoone taga paiknenud väljaku ääres asunud valitsejamaja varises kokku 1960. aastate lõpul.^[10]

1884. aastal oli mõisakompleksis 25 hoonet.^[10]

Säilinud on kaunis hilisbarokses stiilis ait, ümberehitatud kujul või varemetena ka muid kõrvalhooneid.^[1] Elistvere mõisa park^[11], ait^[12] ja valitsejamaja varemed^[13] on kantud kultuurimälestiste registrisse.

Mõisapargis tegutseb Elistvere loomapark, mis avati 1997. aastal.

Märkused

^a Leonhard von Stryk on oma teoses teda ekslikult pojaks pidanud ^b Heinrich von Hagemeister on oletanud, et tegu võis olla Hawa moisa ehk Haava mõisaga^[5]

Viited

Kirjandus

Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 92-3.

Välislingid

Elistvere mõisast Eesti mõisaportaalis

[Mõisaportaal-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Elistvere mõisast Eesti mõisaportaalis

[Stryk-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 Leonhard von Stryk, "Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District...". C. Mathiesen, Tartu 1877, lk 58–60

[Baensch2-3] Henry von Baensch, "Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Nach Urkunden und Tageb chern bearbeitet. Hälfte 1". Wilhelm Baensch Verlagshandlung, 1887, lk 132

[4] Vassili Dorošenko, Estonica Leedu meetrika aktides, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised Ühiskonnateaduste seeria, 7 kd, 1958, nr. 4, lk 321

[Hagemeister-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 Heinrich von Hagemeister, "Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands...". Eduard Frantzen's Buchhandlung, Riia 1836, lk 105–106

[Baensch-6] Henry von Baensch, "Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Nach Urkunden und Tageb chern bearbeitet. Hälfte 1". Wilhelm Baensch Verlagshandlung, 1887, lk 158

[Stackelberg-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 Astaf von Transehe-Roseneck, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Band 2". Starke, Görlitz, lk 951–952

[Ungern-8] 8,0 ^8,1 ^8,2 Otto Magnus von Stackelberg, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Band I". Starke, Görlitz 1931, lk 458

[Nolcken-9] Astaf von Transehe-Roseneck, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland". Starke, Görlitz 1929, lk 123

[tsoneering-10] 10,0 ^10,1 ^10,2 ^10,3 "Elistvere pargi tsoneering". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 12. novembril 2012.

[park-11] Mälestised • 24061 Elistvere mõisa park

[ait-12] Mälestised • 24060 Elistvere mõisa ait

[varemed-13] Mälestised • 24062 Elistvere mõisa valitsejamaja varemed

[1]