Christian IV

See artikkel räägib Taani kuningast, teiste samanimeliste isikute kohta vaata Christian IV (täpsustus)

Christian IV (eestipäraselt ka Kristian IV; 12. aprill 1577 – 28. veebruar 1648) oli Taani ja Norra kuningas 1588–1648. Teda peetakse üheks Taani legendaarseimaks kuningaks, kuna enamiku tema valitsusajast oli Taani veel Skandinaavia tugevaim riik ning kuningas tegi selleks palju ära, et riigi senist seisundit ka säilitada. Christian IV võimu alla kuulus 1645. aastani ka Saaremaa.

Christian IV oli Taani ja Norra kuninga (1559–1588) Frederik II poeg.

Christian oli väga ambitsioonikas valitseja, ülemvõimu eest Läänemere piirkonnas toimunud Taani-Rootsi sõdades 1611–1613 aastate Kalmari sõjas, 1613. aasta Knäredi rahulepingu allkirjastamisega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem.

Christian IV püüdis ka Kolmekümneaastases sõjas Saksamaa saatuse otsustamisel olulist rolli mängida, kuid sai lüüa. 1625. aastal hõivas krahv Johann T'Serclaes von Tilly Braunschweigi hertsogkonna. Liiga väed korraldasid maal laastavaid rüüsteretki. Taani kuningas Christian IV (kes oli ka Saksa-Rooma riigi Holsteini hertsog ja Alam-Saksi Kreisobrist) liitus keisrivõimu piiramiseks sõjaga.^[1][2]. 1626. aasta augustis lõi Johann T'Serclaes von Tilly Braunschweigis 26.–27. augustil 1626 Lutteri lahingus juures Saksamaale tunginud Taani kuninga väge, hävitades rohkem kui poole põgenevast Taani armeest. Pärast seda põgenes kuningas Elbe taha. Lutteri lahingu kaotus oli korvamatu löök Christian IV-le, Taani-Norrale ja luterlikele riikidele Alam-Saksi ringkonnas. Kõik Alam-Saksi riigid peale Mecklenburgi ja Holsteini keeldusid edasisest liidust Christianiga. Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator Albrecht von Wallenstein, oli kuus kuud tagajärjetult Stralsundi linna piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti Lübeckis viimasele soodus Lübecki rahuleping (1629), saades vallutatud maaalad tagasi tingimusel, et ta end enam ei sega Saksamaa siseasjadesse. Protestantide peamiseks kaitsjaks sai siis Rootsi kuningas Gustav II Adolf ning Taani jäi peagi ka põhjas Rootsi varju.

1643–1645 aastate Torstensoni sõja lõpetanud 1645. aasta Brömsebro rahulepinguga loovutas Taani Rootsile Ojamaa saare, Saaremaa, Norrast Härjedaleni ja Jämtlandi maakonna ning 30 aastaks Hallandi. Rootsi sai tollivabaduse Taani väinades, välja arvatud Elbe toll, mida võeti Bremenisse saabunud laevadelt Bremeni peapiiskopi kasuks. Taani troonipärija Frederik III, Verdeni ja Bremeni peapiiskop, pidi need kaks ametikohta loovutama rootslastele. Nende tingimuste täitmise tagatiseks oligi Hallandi maakond.

Taani-Rootsi sõda (1657–1658) Taani ja Rootsi vahel puhkes uuesti 13 aastat pärast Brömsebro rahu, 1658 sõlmiti Roskilde rahu, mis sundis Taanit järgmistele järeleandmistele.

 Pikemalt artiklites Taani-Rootsi sõda (1657–1658) ja Marss üle Beltide

Christian IV on valitseja, kes on kõige kauem valitsenud mingit Eesti ala: Saaremaal kestis tema võim kokku 57 aastat.