Carl August Tanton

Carl August Tanton (10/22. aprill^[1] 1801 Haapsalu – 13. juuni (vana kalendri järgi 31. mai) 1890 Paldiski) oli Eesti orelimeister.

Carl August Tantoni säilinud orelid

Nissi kiriku orel II/19 (1840)
Martna kiriku orel I/4+2 (1846)
Lihula kiriku orel I/6 (?)
Kullamaa kiriku orel I/12 (1854)^[2]^[3]

Carl August Tanton meisterdas oreleid mitmesse Läänemaa, Harjumaa ja Tallinna kirikusse, kuid paljud neist ei ole säilinud, näiteks Niguliste ja Paldiski kirikus, või on ümber ehitatud, näiteks Hageri, Juuru ja Tallinna Konsistooriumi harjutusorel.^[4]

Isiklikku

Carl August Tanton oli abielus Henriette Bergiga (1805–1888), kellega tal oli viis last. Lapsed asusid Peterburi ja Riiga, optandina pöördus tagasi Eestisse pojapoeg Sergius (1871 Peterburi – 1939 Tartu)^[5], kes ameti poolest oli raamatupidaja, ent kelle nimel on mitmeid patente. Tema poeg Boris Nikolai (1907 Peterburi – 1980 Bremen) oli tuntud üliõpilastegelane, ajakirjanik, mängis ka jalgpalli ning aitas 1941. aastal korraldada baltlaste järelümberasumist Saksamaale.^[6] Suguvõsa oligi Eestisse tulnud Saksamaalt, Carl Augusti vanaisa Daniel Cristoph Tanton oli ametilt kingsepp (sündinud 1742 Stralsundis) ja kolinud Haapsallu, mistõttu viidatakse ka rootsi juurtele,^[7] aga ka prantsuse päritolule.^[8] Orelimeistri perekond kolis Paldiskisse 1869. aastal; Carl Tanton oli sealse linnavalitsuse liige (1880 kuni surmani) ja majaomanik. Maja asus paekaldal linna ja kindluse vahel; hooned hävinesid tulekahjus 1919. aastal, ent kohanimena kasutati nime Tantoni kallas kuni 1940. aastateni (tänapäeval Põhjasadama territoorium).

Carl August Tanton suri kopsupõletikku. Ta on maetud Paldiski kalmistule.

Viited

↑ "TLA.238.1.39_32 l.32p-33 Tln Püha Vaimu abielukanne". VAU. Vaadatud 21.05.2023.
↑ ""Helisev Kullamaa" austas orelimeistrit". Lääne Elu, DIGAR. 7.06.2016. Vaadatud 21.05.2023.
↑ Lepalaan, Loit (28.08.2014). "Kullamaa kihelkonnakiriku oreli juubel". Kullamaa valla ajaleht. 4 – cit. via DIGAR.
↑ Lepnurm, Hugo (12.06.1971). "Eesti oreliehituse ajalugu ja meistrid". Estniska Dagbladet; algne Sirp ja Vasar. 46: 4 – cit. via DIGAR.
↑ "Leinateateid". Postimees (285): 8. 22.10.1939 – cit. via DIGAR.
↑ "Eestlaste katsed sakslastena ümber asuda Saksamaale". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 11.09.1976 – cit. via DIGAR.
↑ "EAA.4918.1.1875_5". VAU. Vaadatud 21.05.2023.
↑ Lepalaan, Loit (15.04.2021). "Kultuurisõnumeid Kullamaalt". Lääne Nigula valla leht – cit. via DIGAR.

[1] "TLA.238.1.39_32 l.32p-33 Tln Püha Vaimu abielukanne". VAU. Vaadatud 21.05.2023.

[2] ""Helisev Kullamaa" austas orelimeistrit". Lääne Elu, DIGAR. 7.06.2016. Vaadatud 21.05.2023.

[3] Lepalaan, Loit (28.08.2014). "Kullamaa kihelkonnakiriku oreli juubel". Kullamaa valla ajaleht. 4 – cit. via DIGAR.

[4] Lepnurm, Hugo (12.06.1971). "Eesti oreliehituse ajalugu ja meistrid". Estniska Dagbladet; algne Sirp ja Vasar. 46: 4 – cit. via DIGAR.

[5] "Leinateateid". Postimees (285): 8. 22.10.1939 – cit. via DIGAR.

[6] "Eestlaste katsed sakslastena ümber asuda Saksamaale". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 11.09.1976 – cit. via DIGAR.

[7] "EAA.4918.1.1875_5". VAU. Vaadatud 21.05.2023.

[8] Lepalaan, Loit (15.04.2021). "Kultuurisõnumeid Kullamaalt". Lääne Nigula valla leht – cit. via DIGAR.

[1]