Alternatiivkommunikatsioon

Alternatiivkommunikatsioon (Augmentatiivne ja alternatiivne kommunikatsioon (AAC) - kõnet toetav ja asendav keel/süsteem) on kommunikatsiooni valdkond, mis uurib suhtlusmeetodeid ja -vahendeid, mis toetavad või/ja asendavad tavapärast verbaalset suhtlemist. Hõlmab ka mitteverbaalse kommunikatsiooni. Rahvusvaheliselt kasutatakse lühendit AAC (augmentative and alternative communication). Leiab rakendust eripedagoogikas ja logopeedias ning omab suurt tähtsust inimestele, kellega suuline suhtlemine on raske või võimatu.

Alternatiivkommunikatsiooni puhul on korrektsiooniline suund kasutamaks ära võimalikult palju säilinud võimalusi eneseväljendamiseks ning otsida võimalusi eneseväljendamiseks läbi erinevate/ teiste meelte. Alternatiivkommunikatsiooni vahendid võivad olla graafilised (piktogrammid jne), žestikulaarsed (viipekeel, üksik viiped) või olla suunatud meelte kasutamisele, mida verbaalsel kõnelemisel ei rakendata (daktülograafia, Braille kiri).

Alternatiivkommunikatsiooni rakendatakse järgmistel juhtudel:

kui inimesel pole kaasasündinud või omandatud puude tõttu kõne välja arenenud;
kui inimesel on mõni meelepuue või tähelepanu- ja tajumisraskused (vaegnägijad, vaegkuuljad jne);
kui inimene küll mõistab kõnet, kuid ei suuda end arusaadavalt väljendada (afaasia, alaalia jne);
kui inimene vajab enda kõnelisel väljendamisel kommunikatiivset tuge;
kui verbaalsed keelelis-kõnelised vahendid on inimese jaoks kasutamiseks liiga rasked ja mõistmatud.

Võimalik sihtrühm

Inimesed, kellel on kaasasündinud raske puue või ajukahjustus (vaimne alaareng, ajuhalvatus jne);
progresseeruvate närvisüsteemihaigustega inimesed (lihasdüstroofia, multiipel- ehk hulgiskleroos, lateraalskleroos, degeneratiivsed haigused jne);
raske trauma või insuldi läbi elanud inimesed;
ajutiste raskustega (näopiirkonna vigastused, teatud operatsioonide järgne periood jne) inimesed.
kõne hilistumisega lapsed
raske arengulise kõne- või keelepuudega lapsed

Alternatiivkommunikatsiooni vahendid

Alternatiivkommunikatsioonis kasutatavad sõnavara liigid

AAC-s on kasutusel termineid, mida üldjuhul ei kasutata verbaalses kõnes.

tüvisõnad - ingl. Core Words, soome ydinsanat. Tähistab sõnu, mille peale on võimalik üles ehitada suhtlus. Neid sõnu on raske visualiseerida. Moodustavad 80% igapäevasest suhtlussõnavarast.
tüvisõnavara - tegusõnad (näiteks tegema, minema, tahtma, olema), omadussõnad (näiteks hea, pisut, vähe), tagasõnad, kohamäärsõnad (näiteks juurde, peal, siin, seal), asesõnad (näiteks see, sina, tema), sidesõnad (näiteks aga, ja, et). Tavaliselt tüvisõnade hulka ei kuulu nimisõnad.
teemasõnad (sisusõnad) - ingl Fringe vocabulary, soome k ei ydinsanat) - on konkreetsed sõnad, mis sobivad eneseväljenduseks inimese, olukorra-, tegevuste-, vajaduste ja/või keskkonnapõhiselt. Neid sõnu on lihtne visualiseerida ja nende hulgas on rohkesti nimisõnu. Sõnavara on isikupõhine. Need sõnad moodustavad 20% igapäevasest suhtlussõnavarast.
baassõnavara - moodustab sõnavara aluse; siia kuuluvad lühikesed sageli kasutatavad sõnad, mille tähenduse aluseks on objektide terviktaju ja konkreetsed kujutlused (Karlep,
baassõnad - laps omandab eelkõige sageli kasutatavaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega (nägemise, kuulmise, kompamise, maitsmise teel) tajutavad tunnused, objekti tegevused (nt. koer, kass, lind, pall, auto; sööb, magab; soe, külm).
põhisõnavara - sõnavara keskne, sagedamini tarvitatav osa. Selle moodustavad keele kõige sagedamini tarvitatavad ja vajalikumad sõnad. Sõnavarastatistika on kindlaks teinud, et eesti keeles on põhisõnad leitavad lingilt: https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=L_22
põhisõnad

Alternatiivkommunikatsioon

Sisukord

Võimalik sihtrühm

Alternatiivkommunikatsiooni vahendid

Alternatiivkommunikatsioonis kasutatavad sõnavara liigid

Välislingid