Alpid

Sõna "Alpid" on pärit ladina keelest (Alpes). Minevikus arvati, et see tuleneb ladina sõnast albus ('valge'). Tänapäeva õpetlased seda üldiselt ei usu. Saksa sõnad Albe, Alpe ja Alp, ülemsaksa sõna alpä, oksitaani sõna Alp/Aup ja prantsuse sõnad alpage ja alpe tähendavad ainsuses alpikarjamaad ja üksnes mitmuses mäestikku tervikuna.

Teise teooria järgi ei ole see sõnatüvi indoeuroopa päritolu. Vahemere maades on see kõrgete mägede ja mäeahelike puhul tavapärane. Oletatavasti oli sõna algkuju *alb, mis tähendas mäge. Sellest sõnast on tuletatud ka Albaania nimi. Albaanlased on indoeurooplased, kuid neilegi on see sõna võõra päritoluga, enda maa kohta nad seda ei kasuta. Nime "Albaania" on ajaloos kasutatud paljude mägiste piirkondade kohta Euroopas ja selle läheduses. Antiikajal kutsuti Kaukasuse idaosa Albaaniaks. Inglise keeles on nime Albania või Albany kasutatud Briti saarte kõige mägisema ala Šotimaa kohta.

Alpid on noor kurdmäestik. Bodeni ja Como järve vaheline org jaotab mäestiku Lääne- ja Ida-Alpideks. Palju on liustikke, mis hõlmavad mäestikust 4140 ruutkilomeetrit.

Alpid on tekkinud Aafrika laama ja Euraasia laama kokkupõrkel. Selle käigus kadus Tethyse ookeani lääneosa, mis neid laamasid eraldas. Aafrika laam liikus põhja poole, Euraasia laam seisis paigal. Kokkupõrge toimus eelkõige oligotseenis ja miotseenis. Kokkupõrkega tekkis ookeani all olevaile settekivimeile määratu surve. Need settekivimid olid tekkinud enamasti keskaegkonnas ja varases uusaegkonnas. Kokkupõrke käigus suruti maapind ja merepõhi kortsu, seda nimetatakse kurrutuseks. Kurdusid surus surve samuti põhja poole, tihti kurrud murdusid või libisesid üksteise peale, moodustades hiiglaslikke kerkemurranguid. Alpide keskosas paljanduvad kristalse aluskorra kivimid, neist on tekkinud ka Alpide kõrgeimad tipud.

Vahemeri on seevastu tekkinud võrdlemisi hiljuti. Vahemeri ei ole Aafrika laama põhjaserv.

Alpid on Lääne-Euroopa peamine veelahe. Suurimad järved paiknevad eelmäestiku nõgudes. Kuigi Alpid on teravate tippude ja sügavate orgudega mäestik, on ta kurude ja tunnelite (Mont Blanci, Simploni ja Mont Cenis' tunneli) kaudu kergesti läbitav. Ala on tähtis turismi-, talispordi- ja puhkepiirkond.

  Pikemalt artiklis Alpide geograafia

Alpide väiksemaid rühmi saab hõlpsasti piiritleda kurudega. Suuremate üksuste piiritlemine võib seevastu olla keerukam. Lääne-Alpide ja Ida-Alpide vaheliseks piiriks on peetud Splügeni kuru (itaalia: Passo dello Spluga) Šveitsi-Itaalia piiril, koos Reiniga põhjas ja Como järvega lõunas. Splügeni kuru ei ole Alpide madalaim ega tähtsaim läbikäik, kuid ta asub peaaegu peaaheliku keskel. Seetõttu on tema abil kerge Lääne- ja Ida-Alpe eristada.

Alpides asub mitu liustikku, neist pikim on Aletschi liustik Berni Alpides. Lustikke leidub kõigis kõrgemates mäerühmades Dauphiné Alpidest Prantsusmaal Kõrg-Tauernini Kesk-Austrias. Mitme kõrgema mäe peamine tõusutee kulgeb üle liustike.

Alpide põhiosas leidub väga vähe suuri järvi, kuid paljud asuvad serva ümber, eriti aladel, mida varem hõlmasid liustike keeled. Need on Genfi järv Alpide põhjaküljel Prantsuse/Šveitsi piiril, Lago Maggiore, Como järv ja Garda järv Alpide lõunaküljel Itaalias ning Šveitsi, Lõuna-Saksamaa ja Austria Salzkammerguti järved põhjas.

Antiikajal tundsid kreeklased ja roomlased Alpide vastu vähe huvi. Nad ei käinud seal ja Alpidega pole seotud antiikseid legende.

Teise Puunia sõja ajal ületas Kartaago väejuht Hannibal 218 eKr edukalt Alpid 38 000-mehelise jalaväe, 8000-mehelise ratsaväe ja 37 sõjaelevandiga. See oli antiikse sõjaajaloo üks kõige väljapaistvamaid saavutusi. Alles pärast seda sattusid Alpid kreeklaste ja roomlaste vaatevälja^[2].

Antiikajal Alpe kui loodusnähtust ei uuritud. Inimesed huvitusid üksnes nende majanduslikust küljest. Sealt saadi puitu, piima, kulda ja rauda. Rahulduti maanteede ehitamisega, mis muutusid aktuaalseks Caesari peetud Gallia sõja ajal, aga maanteed sai rajada alles pärast seda, kui Augustus oli Alpides elanud rahvad alistanud.^[2]

Peamised Alpe läbivad maanteed antiikajal olid Liguuria rannikutee ehk Via Augusta, Mont-Genvre ehk Alpis Cottia, Väike Sankt Bernhard ehk Alpis Graia, Suur Sankt Bernhard ehk Alpis Poenina, Splügen, Septimer, Julier, Reschen ehk Via Claudia Augusta, Brenner, Plöcken, Saifnitzi kuru ja Birnbaumerwald ehk Alpis Julia.^[2]

6.–13. sajandil asusid Alpidesse elama germaani hõimud (langobardid, alemannid ja bajuvaarid). Kohalikku ajalugu ei saa Alpides üldjuhul viia ajas tagasi kaugemale kui Karolingide riigi lagunemiseni 10. ja 11. sajandil.

• Alpide peaahelik
• Lubjakivialpid
• Prantsuse Alpid