Š

Š (š) (hääldus: šaa) on ladina kirja täht, mis esineb bosnia, eesti, liivi, leedu, läti, karjala, tšehhi, soome, sotho, põhjasaami, inarisaami, slovaki, sloveeni, horvaadi, serbia, vadja ja vepsa keeles.

Š-tähe võttis esimesena kasutusele Jan Hus 15. sajandil tšehhi tähestikus. Ljudevit Gaj võttis š-tähe 1830. aastal kasutusele ka horvaadi keele kirjutamisel.

Eesti ja soome keeles kasutatakse š-tähte ainult võõrsõnade kirjutamisel ja võõrnimedes. Tähe š kasutusele võtu ettepanek tehti Eestis hiljemalt 1900. aastal (Ansomardi), lõpliku heakskiidu sai š 1918. a ilmunud "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus".^[1]

Täht leiab kasutamist ka kirillitsas kirjutatavate keelte translitereerimisel ladina kirja, vastab ш-tähele.

Arvutikasutajad asendavad š-tähe vahel tähekombinatsiooniga sh; sellist kirjaviisi on esinenud küll vanas eesti kirjasõnas (gooti kirjas ſh), kuid tänapäeval pole selle kasutamine õigustatud.