Üldisus

Üldisus on mõtlemise, tunnetuse, mõiste, termini või sõna omadus rakenduda kehtivalt enam kui ühel üksikjuhul; mida rohkematele üksikjuhtudele rakendutakse, seda suurem on üldisuse määr.

Üldise vastandiks peetakse üksikut ehk individuaalset või erilist.

Üldine võidakse saavutatada üksiku üldistamise ehk konkreetsest abstraheerimise teel. Samas võib ka väita, et üldine on mõtlemisele antud juba enne igasuguste üksikute kogemist, mistõttu saadakse hoopis üksik abstraktse konkretiseerimise teel.

Loogikas määratletakse üldine mõiste ehk üldmõiste läbi selle olemuslike tunnuste või omaduste, mis vastanduvad juhuslikele tunnustele. Juhuslikud tunnused võivad üldmõiste kehtiva rakendumise korral üksik- ehk konkreetsetel juhtudel erineda, kuid olemuslikud tunnused peavad jääma samaks. Mõiste olemuslikud tunnused moodustavad mõiste sisu ehk intensiooni; konkreetsete nähtuste hulka, millele mõiste kehtivalt rakendub, nimetatakse mõiste mahuks ehk ekstensiooniks.

Üldmõistetena on käsitletavad kõik sõnad. Näiteks sõna "laud" väljendab üldmõistet käies paljude üksikute laudade kohta. "Mööbel" aga on veelgi üldisem, haarates endasse ka "laua" mõiste sisu. Veelgi üldisem oleks näiteks "ese", kõige üldisemaks mõisteks peetakse filosoofias "olemist", kuivõrd see käib kõige kohta, mis mingil viisil on. Üldmõistete vastandiks võib pidada pärisnimesid või üksikmõisteid, mis osutavad normaaljuhul ainult ühele konkreetsele asjale.