Eugen Sandow

Friedrich Wilhelm Müller sündis 2. aprillil 1867. aastal Königsbergis Preisimaal (praeguses Kaliningradis Venemaal). Tema ema oli venelane ja isa sakslane ning mõlemad olid luterlased. Vanemad tahtsid, et Müllerist saaks luteri usu esindajana kirikuisa, ent hiljem leppisid nad sellega, et pojal see huvi puudus.^[1][2] Müller lahkus Preisimaalt 1885. aastal, et pageda sõjaväekohustuse eest, ja reisis läbi Euroopa. Ta hakkas tsirkuseartistiks ja võttis kasutusele esinejanime Eugen Sandow.

Brüsselis viibides külastas ta endise jõumehe Ludwig Durlacheri (esinejanimega Professor Attila) jõusaali, kus too Sandow' potentsiaali märkas.^[3] Aastal 1889 julgustas ta Sandow’d minema Londonis toimuvale jõumeestevõistlusele, kus Durlacher teda ka juhendas. Sandow alistas valitseva meistri oskuslikult ning võitis palju kuulsust ja tunnustust. Sealt sai hoo sisse tema sportlaskarjäär ning peagi saabusid võistluskutsed juba kogu Suurbritanniast.

Järgmise nelja aasta jooksul lihvis Sandow oma tehnikat ja töötas välja professionaalse meelelahutusetteaste, milles esitles erinevaid poose ja demonstreeris uskumatut jõudu.

Impressaario Florenz Ziegfeld tahtis Sandow'd esitleda 1893. aastal Chicagos toimunud üritusel World's Columbian Exposition. Ziegfeld juba teadis, et Sandow oli impressaario Maurice Grauga lepingu sõlminud.^[4][5] Grau soovis Sandow' esinemiste eest 1000 USA dollarit nädalas, mida Ziegfeld ei saanud võimaldada. Siiski lepiti kokku, et makstakse sellest summast 10% koos brutotuludega.

Ziegfeld leidis, et publikut köitis rohkem Sandow' suur lihasmass, kuivõrd huvitasid raskused, mida ta jõudis tõsta. Seetõttu tegi Ziegfeld Sandow' esinemistes muudatusi ning edaspidi demonstreeriti lihasjõu asemel enam ka lihasmassi. Ziegfeld ise nimetas neid esitusi "lihaste näitamise etteasteteks" ning need lisati senistele kangitõstmisnumbritele. Näiteks pani Ziegfeld Sandow’ kavva peale kett-ümber-rinna-purustamise etteastele ka teisi värvikaid esitusi. Nii saigi Eugene Sandow’st Ziegfeldi esimene suur staar.

Aastal 1894 tegi Sandow kaasa ka Edison Studiosi lühifilmide jaos, milles demonstreeris oma lihaste sitkust, mitte füüsilist jõudu, ning filmi kontekstist tõusis esile tema unikaalne võimekus. Filmiteoreetikud on seda kirjeldanud kui taustast eristuvat silmatorkavat detaili. Sama on täheldatud Lumière'i vendade dokumentaalfilmis "Repas de bébé", kus väidetavalt köitis publiku tähelepanu enam puude liikumine taustal kui esiplaanil toimuvad sündmused. Aastal 1894 astus Sandow üles ka lühikeses kinetoskooptüüpi filmis, mis oli üks esimesi kommertsfilme kinofilmi ajaloos. Sama aasta aprillis esines Sandow ühe oma "lihaste demonstratsioonetendusega" ka üritusel California Midwinter International Exposition, mis toimus Golden Gate Parkis teatris Vienna Prater.^[6]

Ameerika ringreisi ajal pöördus Sandow lühikeseks ajaks tagasi Inglismaale, et abielluda Manchesterist pärit Blanche Brookesiga. Hiljem naasis ta stressi ja haigestumise tõttu jäädavalt koju, et kosuda.

Tervise edenedes avas Sandow oma esimese kehakultuuriinstituudi, kus ta õpetas erinevaid treeningumeetodeid (sh edukat jõutreeningut) ning vajalikke toitumisviise. Tema ideed kehakultuurist olid tol ajal uudsed ja avaldasid inimestele väga suurt mõju. Sandow’ instituudil oli ka gümnaasiumiosa, mis oli kõigile soovijatele harjutamiseks avatud.^[7] Aastal 1898 asutas ta ka kõikidele kehakultuuri aspektidele keskenduva igakuise ajakirja, mille algne nimi oli "Kehakultuur" (inglise keeles "Physical Culture") ning hiljem "Sandow's Magazine of Physical Culture". Ajakirja väljaandmisega kaasnes ka mitmete raamatute ilmumine ajavahemikus 1897–1904. Neist viimase pealkirjaks sai "Body-building", ning see raamat on märkimisväärne, kuna seal kasutati esimest korda mõistet kulturism.^[8]

Sandow töötas kõvasti, et arendada edasi ka erinevaid treeninguvahendeid. Sealjuures leiutas ta kummist ekspandri ning treeninguvahendi randmeliigestele. Aastal 1900 kirjutas William Bankier raamatu "Ideal Physical Culture", kus esitas Sandow’le väljakutse osaleda võistlusel, kus mõõduvõtmisaladeks olid näiteks tõstmine, maadlus, jooksmine ja hüppamine. Sandow aga keeldus pakkumusest, mille peale tembeldas Bankier ta argpüksiks, šarlataniks ja valetajaks.^[1]

Aastal 1901 organiseeris Sandow Londonis Royal Albert Hallis esimese suurejoonelise kulturismivõistluse maailmas. Saal oli puupüsti rahvast täis, paljud ei mahtunud sisse. Võistlusel oli kolm kohtunikku: skulptor Charles Lawes, raamatute autor Arthur Conan Doyle ja Sandow ise.

Elu jooksul reisis Sandow väga palju. Näiteks külastas ta ringreisidel Lõuna-Aafrikat, Indiat, Austraaliat ja Uus-Meremaad. 1909. aastal koolitas Sandow enda kulul erialase ettevalmistuseta uustulnukaid territoriaalse armee jaoks, et nad vastaksid fitnessistandarditele. Sama tegi ta ka aktiivses teenistuses viibivate vabatahtlikega I maailmasõja ajal.^[9]

Sandow’d on nimetatud ka kuningas George V füüsise personaaltreeneriks, sest kuningas järgis ta õpetusi aastal 1911.^[10]

Sandow' arusaam kehalise ilu olemusest sarnanes kreeka ja rooma skulptuuriga ning lisaks skulptuuride arvustamisele aitas ta muuseumis välja töötada nn kreeka ideaali ehk ideaalse keha mudelit. Sellest tulenevalt ehitaski Sandow oma käsitluse ja õpetused üles just "kreeka ideaalile". Sandow oli üks esimesi sportlasi, kes keskendus oma lihaste arendamisel kindlate mõõtmete saavutamisele, mistõttu nimetatakse teda ka modernse kulturismi isaks. Oma raamatutes "Strength and How to Obtain it" ja "Sandow’s System of Physical Training" andis ta soovitusi, kuidas saavutada raskuste ja kehakaalu ideaalne vahekord.^[viide?]

Sandow abiellus 1896. aastal Blanche Brooksiga ning neil oli kaks tütart: Helen ja Lorraine.^[11] Hiljem murdis Sandow abielutruudust ja seetõttu ei lasnud naine Sandow' surma järel tema hauda märgistada.^[12]

Sandow suri 14. oktoobril 1925. aastal 58-aastaselt ajuverejooksu tagajärjel oma kodus Holland Park Avenue 61 Londonis.^[13][14] Trauma esines väidetavalt kolm aastat varem, mil liiklusõnnetuse tagajärjel kraavi sõitnud Sandow tõstis oma auto ilma kõrvalise abita sealt välja.^[12] Seega lahkamist tegemata kirjutati surma põhjuseks siiski aordi aneurüsm, mis tema biograafiale "Oxford Dictionary of National Biography States" tuginedes võis olla süfiitilise päritoluga.^[12]

Eugene Sandow maeti abikaasa Blanche’i soovil Putney Vale’i kalmistule. Aastal 2002 lisas Sandow' austaja kirjanik Thomas Manley tema hauale kivi ning mustast marmorist tahvli. Tahvlile oli kuldtähtedega kirjutatud: "Eugen Sandow, 1867–1925, atleetvõimlemise isa".

2008. aastal ostis Sandow’ lapselapselapselaps Chris Davies haua ära. Manley organiseeritud hauakivi ja marmortahvel asendati Sandow' sünniaastapäeval uue, poolteist tonni kaaluva roosa liivakivist monoliidiga. Kivil seisis lihtsalt "Sandow" ning tekst oli kirjutatud vertikaalselt ehk sellega vihjati Vana-Kreeka hauasambale.

Sandow sõbrustas kuningas George V, Thomas Alva Edisoni, Sir Anthon Conan Doyle’i ja pianist Martinus Sievekingiga. Näitleja Nat Pendleton kujutas Sandow'd Oscari saanud filmis "Suur Ziegfeld" (1936). Samuti kehastati teda ka filmi "The Venture Bros." kolmanda seeria episoodis peaosatäitja vanavanaisana. Lisaks on Sandow'd kujutatud ka sarja "One Step Beyond" osas "Earthquake", kus hotelli administraator ennustab 1906. aastal toimunud San Francisco maavärinat juba paar tundi enne selle toimumist. Sandow’d mainitakse seal kui hotelli külalist.

Tunnustuseks Sandow' suure panuse eest kulturismi on skulptor Frederick Pomeroy vorminud pronkskuju, mille saab 1977. aastast toimuva ja Maailma Kulturistide Föderatsiooni rahastatud professionaalse kulturismikonkursi võitja ehk "Mr. Olympia".

Profimaadluses võttis Golden Dust Triost pärit Wilhelm Baumann Sandow' auks oma lavanimeks Billy Sandow. Peaaegu sajand hiljem võttis World Wrestling Entertainmenti staar Damien Sandow Billy Sandowi nime, austades sellega omakorda ka Eugen Sandow' mälestust.